Guido Viik: Teateid pankadejärgsest maailmast 2*
Olen imestusega jälginud, kuidas pensionifond investeerib mu raha edasi kümmekonda järgmisse fondi laias maailmas ja need omakorda järgmistesse fondidesse. Riske see muidugi hajutab, kuid ka vahtu tekib palju. Fondihaldurid töötavad üldjuhul kallites klaaspaleedes ja on korralikult makstud. Nende loodud reaalse lisaväärtuse leidmisega on aga minu silmadel alati raskusi olnud. Nüüd, võlakriisi arenedes, on süsteemi kontuurid hakanud selgima. Vahu tootmisega on lood muidugi nagu majandusmullidega ikka – ükskord kukuvad need kokku niikuinii.
Öeldu ei tähenda, et turul ja pankadel poleks tulevikus kohta. On ikka. Kui Tallinna keskturult kartuleid osta, töötab turg suurepäraselt. Ka pangaülekanded ja laenamine ei kao kuhugi. Lihtsalt majanduse ja kuulujuttude kohta kehtib ühesugune seaduspära: usaldusväärsus on pöördvõrdeline vahendajate arvuga.
Majandusuudiseid jälgides tundub, justkui käiks maailmas üks uus ja omamoodi sõda. See sai alguse 2008. aastal, Lehman Brothersi langemise aegu. Moodsa aja “asümmeetrilistele sõdadele” iseloomulikult pole selle rindejoon leitav ja vastaseidki on raske tuvastada. Laias laastus seisavad vastamisi globaalsed finantsturud ning neid taltsutada püüdvad valitsused, keskpangad, IMF ja teised. Ka vaenutegevus ise näib veidi pentsik. Turuanalüütikud nõuavad valitsustelt üha uusi samme turgude “usalduse taastamiseks” ning vastaspool astubki neid samme ja justkui pingutab kõigest väest. Kuid mõne aja pärast kordub kõik.
Mõned olupildid paistavad ajaloost tuttavlikena. Näiteks 27. oktoobril 2011 läksid valitsusjuhid Brüsselist koju teatega võlakriisile “ambitsioonika ja kõikehõlmava lahenduse” saavutamisest. “Lahendus” püsis täpselt neli päeva. Siis ajas Kreeka peaminister Papandreou imelikku juttu rahvahääletusest ja taastas tavapärase segaduse.
Kunagi, 1938. aasta septembris naasis Suurbritannia peaminister Chamberlain Münchenist teatega “kestva rahu” saavutamisest Euroopas. Ajalukku läksid aga Winston Churchilli sõnad toimunu kohta: “Teil oli valida sõja ja häbi vahel. Te valisite häbi ja saate sõja.” Nagu toona Hitleri puhul, kasvatab ka nüüd iga järeleandmine turgude isu. Nad on muutunud valitsuste jaoks omamoodi ahjualusteks, kes jäävad juurde küsima ka siis, kui kogu sahver tühjaks söödud.
Ometi on võlakriis juba andnud ühe ootamatu, ajaloo kulgu muutva tulemuse. Nimelt tõstis see 21. sajandi kõige olulisemaks majandusressursiks nafta asemele usalduse. See on üks isemoodi ressurss. Ei saa seda raha eest osta ega maa seest kaevandada. Ei saa seda seadusega jõustada ega keskpangas juurde trükkida. Seega on valitsuste seis päris täbar. Pole vahet, mitu triljonit me pankade abistamiseks kulutame (sest kreeklaste abistamiseks see ju ometi ei lähe). Usalduse ja selle kao tegelik allikas asub ikkagi turuosaliste endi kõrvade vahel. Ja kuniks see on sama seltskond, kes kinnisvaramulli tekitas ning riigid – Kreekast alates ja USAga lõpetades – süüdimatult laenudega üle külvas, on (enese)usalduse pikaajalist taastumist naiivne loota.
Eeltoodu ei tähenda, et valitsused võiksid istuda käed rüpes. Ahjualuse sündroomi saab ravida. Pankade ja fondide omanikud peavad teadma, et pisimagi riigiabi hind on riigistamine ja “plats puhtaks”-poliitika – ettevõtte osadeks jagamine ja juhtkonna töötukassasse saatmine.
Ent valitsustel on aeg tunnistada, et maksejõuetud pole mitte ainult Kreeka ja Itaalia, vaid ka Saksamaa, USA ja teised. Nagu tavainimestel, pole ka riikidel mureks niivõrd võlakoorma suurus. Probleem on laenusõltuvus – vajadus vanade laenude tagasimaksmiseks üha uusi võtta. Selle vastu EFSF ja eurobondid ei aita. Reaalse paranemisega on lood nagu viinaraviga – alustuseks tuleb probleemi tunnistada ja pealelaenamine lõpetada. Siis saab võlausaldajatega maha istuda ning koostada võlgnikriigi reaalseid võimalusi arvestava laenugraafiku. Kuidagi piinlik on riigijuhtidele nii lihtsaid asju meelde tuletada. Sama juttu võiks nad kuulda igalt võlanõustajalt.
Muidugi pole seegi lahendus igikestev. Meie kapitalistlik-demokraatlik ühiskonnamudel on jõudmas suuremale teelahkmele, kus vanamoodi edasi minna enam ei saa ja uut moodi veel hästi ei oska. Nagu ikka, tuleneb kriis sisemistest vastuoludest. Konflikt ei seisne ainult materiaalses ebavõrdsuses (seda oleme maksude ja sotsiaalsüsteemi kaudu tasandama õppinud). Talle on omane ka petlikkus – nii turul maasikaid müües kui ka valimistel kandideerides tuleb oma kaupa ikka naabrist paremaks kiita. Moodsad turundus- ja poliittehnoloogiad on valskusekunsti arendanud senitundmatute kõrgusteni ning usaldusvaakum on selle loomulik tagajärg.
Segastele aegadele omaselt on hakanud kostma lõpuennustusi. Ju polekski praeguse kursi jätkudes võimatu stsenaarium, kus aastast 3000 tagasi vaatavad ajaloolased leiavad Euroopa 1. ja 21. sajandi arenguloos palju sarnast. Siiski, seekord pole tavaeurooplane enam harimatu barbar ja siitmailt pärineb enamik maailma uuendustest. Eurooplastena oleksime ikka erilised narrid, kui viskaksime “inimkonna ajaloo suurima rahuprojekti” (Türgi euroministri sõnad ELi kohta) võlgade pärast rentslisse.
Tegelikult on tulevikuvõimaluste spekter vägagi lai. Helgemast otsast julgeksin välja pakkuda loomemajandust. Seni oleme loomemajanduse sildi all pigem spunki otsinud – no ei ole olemas sellist asja nagu kultuuritööstus. Selle müütilise majandusharu asemel on meil aga reaalselt olemas tööstuskultuur, panganduskultuur, riigivalitsemiskultuur – trööstitult kultuurivaesed kultuurid. Julgen arvata, et kui loomemajandusest kunagi tõesti minevikuvormis kirjutama hakatakse, tähistab see termin hoopis midagi uue valgustusajastu sarnast. Midagi sellist, kus kultuur koloniseerib majandussfääri. Just kultuuri defitsiit majanduses ja riigivalitsemises – eetika, esteetika, harmoonia puudus – on käimasoleva kapitalismi kriisi juurpõhjus. Seaduste ega rahaga seda defitsiiti ei kõrvalda. Sestap peab inimkond taas kord leiutama midagi uut. Teeme ära?
Loo autor on finantsist ja futurist
* Teateid pankadejärgsest maailmast – EE 2.9.2010.
