Guido Viik: Tõe ja Vale 3D-maailm
Ometi heitsid mõlemad õhku ühe fundamentaalse küsimuse. Heitsid, ja jätsid selle sinna omamoodi häirivalt rippuma. See on küsimus valede lubatavusest.
Teema keerukusest kõneleb asjaolu, et sellega tõsisemalt rinda pistnud tegelasi tunneb filosoofia ajalugu vähe. Valetamise lubajaid filosoofide seast naljalt ei leia. Keelajate hulgast tuntuimad on Augustinus ja Immanuel Kant. Esimene lähenes teemale 4. sajandi varakristlikus võtmes, teine aga vastassuunast – 19. sajandi ateistliku ja humanistliku rakursi alt. Ometi on mõlema järeldused sarnased oma resoluutsuses. Esimene nägi valetamises suurimat pattu jumala ees, teine aga suurimat eksimust inimsuse vastu. Kant sai oma kaasaegsete käest koguni hurjutada, sest nõudis tõe rääkimist ka ohvri asukoha järele pärivale kurjategijale.
Uuema käsitluse pakub Rootsi-Ameerika filosoof Sissela Bok oma 1978. aastal ilmunud raamatus “Valetamine” (Lying), milles ta tõmbab paralleeli pettuse ja vägivalla vahele. Mõlema eesmärk on võim teise inimese üle, tema sundimine millekski, mida ta vaba tahte alusel ei teeks. Vale hind on raskesti märgatav, kuid ränk. Nimelt eeldab pettur, et temaga käitutakse samamoodi. Ta hakkab ümbritsevas kahtlema ja tõmbub endasse (nagu petetugi). Valskuse hind on ühiskonda tervikuks liitvate usaldussidemete lagunemine. See toodab ebakindlust ja künismi. Äärmuslikel juhtudel võib pettumus ja enesessekapseldumine sünnitada koolitulistajate patoloogilisi mõttemaailmu. Ning isegi näiliselt põhjendatud ja avalikud pisipettused (nt liba-kiiruskaamerad tee ääres või parkimistrahvi nimetamine viivistasuks) närivad riigi alustalasid nagu rooste rauda.
Siiski ei saa tõe järgimise kohustust võtta mustvalgelt. Sarnaselt füüsilise ruumi kolme teljega (pikkus, laius, kõrgus) on ka Tõe ja Vale maailm kolmemõõtmeline. Neist esimene ja lihtsaim on väline, objektiivse tõepärasuse telg – kas ja kuivõrd peegeldab meie jutt tegelikkust? Siin saab rääkida näiteks tõtt, kuid mitte ainult tõtt ja mitte kogu tõtt. Samas, vaikides valetamine on selles mõõtmes võimatu.
Teiseks mõtteliseks teljeks on sisemine siirus ja motivatsioon. Siin saab valetada ka vaikides (näiteks laps, kes jätab emale rääkimata koolis saadud kahest). Tõtt rääkides võib aga hoopis reeta (nagu me Herman Simmi juhtumis nägime).
Kolmandat mõõdet võiks tinglikult nimetada asjakohasuseks. Siia kuuluvad ka sellised mõisted nagu viisakus, taktitunne, vastavus sotsiaalsetele normidele. Näiteks sõpradele pidevalt tõtt näkku paisates võime neid kergesti kaotama hakata. Pokkerilauas mõjuks ausus suisa kohatuna. Või, kolmanda näitena, ka Jaak Aaviksoo viidatud riikidevaheliste suhete sfääris pole kombeks kõike välja näidata ning naiivsusele pole seal kindlasti kohta. Sellel teljel väljendub ausameelsus poolte vastastikuses lugupidamises, ja vastupidi. Üksinda aus olla siin ei saa (seda naiivsus just tähendabki). Ning tüssamine käib siin kas reegleid eirates või mängule uusi, vastaspoolele tundmatuid reegleid lisades. Just viimast tüüpi pettuse ohvriks langesid hiljuti näiteks pahaaimamatud kiirlaenuvõtjad või sms-laenu lepingu sõlminud pensionärid.
Igal teljel käib valetamine isemoodi ning, nagu füüsilises ruumis, ei saa ka Tõe ja Vale maailmas üht mõõdet teistega korvata. Kuigi kaupmehed ja poliitikud on õppinud peitma sisemist valet välise tõepärasuse taha, on ka see vaid omamoodi valetamise vorm. Õpikunäite sellisest JOKK-valest pakkus USA president Bill Clinton, kes teatas telepöördumises, et tal “pole olnud seksuaalsuhet” preili Lewinskyga. Tagantjärele võivad juristid muidugi targutada, kas Lewinsky poolt presidendile pakutud oraalseks ikka mahub termini “seksuaalsuhe” alla või mitte, aga rahva mällu jääb Clinton siiski kui President, Kes Valetas. Sest ta oli oma pöördumises ebasiiras. Sest ta üritas oma auditooriumi üle kavaldada.
Teisalt, absoluut ei ole üheski mõõtmes saavutatav ega ka nõutav. Näiteks, kui sooviksite arstilt kuulda kogu tõde oma tervisliku seisundi kohta, ei suudaks te kuuldust aru saada. Jäägitu siirus viiks teid tõenäoliselt isiksuse lõhustumiseni, absoluutne viisakus muutuks iseenese paroodiaks. Kokkuvõttes polegi Tõe ja Vale maailmas kohustuslik mitte seisund, vaid liikumine. Mitte täielik tõepära iga hinna eest, vaid eluhoiak, igikestev püüdlus tõe-ideaali suunal, tasakaalustatud kasv kõigil kolmel teljel. Ja häda neile, kes sel teel edasi püüdlemast väsivad ja tagasi langevad. Sest see tähendab taandarengut. Moodsas keeles pole see lihtsalt jätkusuutlik.
Ka globaalses mastaabis on tõe ja vale teema taas tähtsustumas. See on aeglane protsess, mis toimib koos üldise n-ö pehmete jõudude (kuvand, teadmised, emotsionaalne intelligentsus jne) esiletõusuga. Protsess, kus taanduva materialismi ja tehnikaajastu kohale on aegamisi kerkimas uue epohhi kontuurid. Ilmekaima tõendi muutustest leiate oma laste lugemislaualt. Raamatud kaugetest maadest, robotitest ja kosmoselaevadest on seal asendunud raamatutega võluritest, vampiiridest ja lohedest. Me lihtsalt ei unista enam tehnilisest progressist ja tulevikumärgina kujutab J. K. Rowlingu, George R. R. Martini või teiste looming endast omamoodi moodsaid rüütliromaane. Nende kangelased seiklevad maailmades, kus ühiskondliku positsiooni ja materiaalse heaolu allikateks on taas au ja aujärg. Maailmades, mis on harjumuspärasest tunduvalt irratsionaalsemad.
Kui nüüd jutu lõpetuseks veel kord alguses viidatud maiste küsimuste juurde naasta, siis uskumisel ja teadmisel on vahe. Ma olen veendunult Veerpalu-usku. Ma ei usu, et ta tarvitas teadlikult dopingut, arvaku FIS selle kohta mida tahes. Ainuke, kes seda usku ehk väärata suudaks, on Veerpalu ise. Teisalt tean, et asjaosaliste vassimine tekitas suusaspordile tunduvalt suurema kahju, kui üks dopinguproov kunagi suutnud oleks. Tean, et edaspidi jälgime suusarajal toimuvat paksema kooriku seest ja väiksema kirega kui seni. Meie suusajuhtide hoiak kriisis osutus ebaküpseks.
Samuti usun ma, et Aaviksoo mõte valede lubatavusest riigi identiteedi kujundamisel polnud mõeldud nii drastiliselt, kui Rein Raud sellele reageeris. Sellegipoolest tähendaks see tagasilangust, minekut kergema vastupanu teed. Meil on olemas ajalooline kogemus riigist, mille identiteet oli rajatud Suurele Valele. Meil oli võimalus seestpoolt näha, kuidas see riik kaardimajakesena kokku varises. Valele rajatud kollektiivne mina-pilt võib küll paista võitmatuna, kuid seisab paratamatult põdural vundamendil. Tuleviku identiteedisõdades variseks see esimeste minutite jooksul.
Guido Viik on tuleviku-uurija.
