Oleme harjunud mõtlema Põhja-Koreast klišeede kaudu, mis on reaalsed ning osa selle erakriigi igapäevasest absurditeatrist. Meenub telediktor, kes teatas detsembris 2011 Kim Jong-ili surmast ning puhkes hüsteeriliselt nutma. Järgnesid „spontaansed“ nutuhood üle terve riigi – töökollektiivides, tänavatel ja kodudes. Silme ette tulevad Kim Jong-uni ümber kõikjal seisvad kindralid, kes panevad usinalt märkmikusse kirja diktaatori iga sõna, sest ükski Suure Juhi mõttepärl ei tohi kaduma minna. Olen näinud prantsuse ajakirjaniku poolt tehtud dokumentaalfilmi, kus talle näidati lumivalgetes kitlites arstidega näidishaiglat Pyongyangis. Üheainsa palati uks oli lahti ja seal istus voodil tervisest pakatav „haige“ korealanna, kes rääkis sujuvalt prantsuse keeles. Tuli meelde ka videoklipp „moodsast“ supermarketist, kus riiulitel ilutsesid nähtavasti igal õhtul tolmust puhastatud ühed ja samad konservid ja karbid, kuid mitte ühtegi värsket toiduainet. Üksikud poes viibinud inimesed tundusid olevat propagandistlikud näitostlejad.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel