Hakake uudist levitama: kebab on saabunud!
Hirmutav... See pani mind kukalt sügama eriti just sellepärast, et need tulid kahelt (välismaalasest) inimeselt, kes teineteist ei tunne: "Hei! Oled uuest "suurest" kebabikohast juba kuulnud? Me oleme nüüd tõeline Euroopa pealinn!"
"Me?" Nojah, rohkem kui see, et Tallinnast on ometi kord kauaoodatud Euroopa pealinn saamas, erutas mind hoopis sõna "kebab". K-e-b-a-b! Ma armastan kebabi, kui vaid jogurtikaste on võrratu ja salat (eriti need täiusliku keskmise suurusega kirsstomatid) esmaklassiline. Ainult see võis õigustada minu irratsionaalset impulssi: panna jalga mustad kingad ja seada sammud Teatri väljaku (või Narva maantee) poole ühte neist imelistest grillitud-pakitud sandwich´idest proovima.
Möödus paar minutit, kui mõistsin, kui kehvas vormis ma tegelikult olin. Mao- ja peavalud, pluss muu ebahuvitav jama (pisiasjad), mis tulenesid Sašaga kummutatud liiga paljudest viinapitsidest (jah, tunnistan, ma mängisin tulega). "Ei lähe läbi... Käitu korralikult, istu kodus ja taastu," manitsesin end mõttes oma truule punasele diivanile viskudes. Naljakas: sohva ere värv meenutas mulle Kemal Atatürki ja tema võimsat mausoleumi Ankaras. Mul on siiani meeles, mil sõin maailma parimat kebabi - oli 2004. aasta varakevad, kui mälu mind nüüd ei peta.
Oli kuidas sellega oli, aga seesugune smsi sisude kokkulangemine suutis mu mõtted igatahes täielikult vallutada. Esiteks, olen juba ammu kindlal seisukohal, et Türgi peaks võimalikult kiiresti Euroopa Liitu astuma - unustage Nicolas Sarkozy ja tema sõjakad nõuandjad, Prantsusmaa islamofoobia ei ole kõige parem eeskuju. Järgmiseks, seoses kosmopoliitsete pealinnadega: "Neil on ju täiesti õigus, kebab on äärmiselt oluline, et Tallinnast saaks tõeline Euroopa pealinn. Varem või hiljem pidi see Eestisse maanduma ja sellel on palju suurem väärtus, kui see juhtub enne 2011. aastat."
K-e-b-a-b: hmmm.... Suu hakkas jälle vett jooksma, veel üks hea tõend mu kiirest taastumisest. Olin taas võimeline pisut sügavamateks mõttearendusteks, nagu näiteks see, et kas Eesti on valmis seda kebabi alla neelama ja/või seedima. Metafoorses tähenduses muidugi: kuidas eestlased reageerivad siis, kui kebabirestorane (ja vastavaid putkasid ja snäkkbaare) hakkab Tallinnasse, Tartusse ja Pärnusse ilmuma mitte ühe-kahe, vaid tosinakaupa nagu seeni pärast vihma. Kas kebab maitseb siis sama või on lihal roiskunud mekk? Kuidas Eesti ja eestlased käituksid, kui siia hakkaks massides Kagu-Euroopa immigrante sisse voolama?
"Ma toon ühe näite", nagu türklased armastavad öelda: kuidas reageeriks Eesti sellele, kui Gruusiasse tungiks sisse - ja arvake ära, kes nimelt - võõrväed? Kas Ilvese-Ansipi duett annaks kõigile meie varjupaika taotlevatele postkommunistliku Kaukaasia vennastele siia Balti oaasi siis elamisloa?
Oih, nüüd muutus mu kujuteldav-kuid-hõrgutav kebab küll kuidagi hapumaks (kastmest?). Vahel ma isegi usun, et iseseisev Eesti on kogenud globaliseerumisest vaid paremat osa. Kui ehk see üleilmne majanduskriis välja arvata. "Igatahes, kui siin palgad lõpuks tõusevad, hakkab siia ka hordides Euroopa immigrante pagema," fantaseerin.
Ei usu, et ma palju eksin: demograafia on Maailma Ajaloo nurgakivi. Varem või hiljem ei ole edukas Eesti enam see väike riik, kuhu vaid soomlased, poissmeestepidulised, vabakutselised isemõtlejad, rahvusvahelised Skype´i töötajad ja kenade blondide meessõbrad satuvad.
"Jessas, kui see päev käes on, peavad nad ju leidma valemi kõigi oma venelaste integreerimiseks," lisab mu segaduses aju. Või hoopis "optimistlik": pärast selliseid faase, nagu 1) ootame-vaatame, 2) passiivne-ja-tolereeriv-kapitalistlik-integratsioon ja 3) pronkssõdurijärgne-populistlik-identiteedi-kinnitamise-paranoia, on viimane samm nurga taga: 4) kebab-pluss-tutti-quanti. Jah, läheb veel kümme aastat, aga tõmmunahalised hakkavad siis vältimatult ka Soome lahe lõunarannikule maabuma.
Lainet juba sõrmedega ei peata: üks EL-i riik ei tee seda üksinda kohe kindlasti mitte. Siiani on Eesti elanud eituses, aga kebab võib olla see võlusõna (tuletage meelde, et isegi verepuhtuse järele janunev Saksamaa pidi oma vanamoelise Ratzeli geopoliitikateesi revideerima. K-e-b-a-b: ühe käe sõrmede jagu tagasihoidlikke tähti, et äratada ühiskond ja säilitada oma rahvuslik nägu: nüüd ja edaspidi saab kõik mitte-eestlased assimileerida väga selgesse (ja järjepidevasse) doktriini, mida võiks nimetada "kebabikatuse" doktriiniks.
Järeldus? See pole just kosmoseteadus: integreerides parimad ja töökaimad inimesed, kes siin peatuvad, muutub see sarmikas ja karismaatiline maalapp ka tugevamaks ja konkurentsivõimelisemaks. Areneda. Seda mitte teha ei oleks kangekaelsus, vaid poliitiline raiskamine. Tuhande-aastase ristteena on postkommunistlik Eesti palju multikultuursem riik, kui enamik kohalikest arvab. See võib olla raske, aga teie õnn: lõppude lõpuks seisnebki globaliseerumine praegu ja tulevikus just selles.
* romaani "Mees, kes tahtis olla Lindbergh" autor
