Halb nali

See aasta tuleb kevad teisiti, teatas Edgar Savisaar oma parteile sel laupäeval võidukalt. Küllap oli tema kõne koostamisel abiks mõni hää luuletundja, kes soovitas Henrik Visnapuu lembeluuletuse, kirjutet hoopis teises kontekstis, parteiloosungiks teha. Üsna vaimukas. Ent miks peaks ta tulema teisiti? Kas valimistulemused on juba ette ära otsustatud? Kas pole veel liiga vara?

Ma arvan (loodan), et isamaalaste ettepanek anda emadele hääli laste arvu järgi on nali. Sama loogika järgi võiks isiku häälte arv sõltuda tema varanduslikust positsioonist. Siffile niipalju, Luukasele niipalju, teistele üks hääl, vaestele ei jagu sedagi. Sest kuidas saab tööandja, sadade leivaisa hääl kaaluda niisama vähe kui boheemlase oma, kes kirjutab värsse kevade tulekust?! Paraku ei vasta see loogika arusaamale demokraatiast.

Emale laste hääle andmine kinnistab rahvalik-sovetlikku kujutelma, et laps on ainult naise oma, kinnitab valvefeminist Barbi Pilvre. Vastutus rahvuse taastootmise eest lükatakse jälle ainult naise kaela. Ja kuna eesti naine on vastutustundlik, ei sünnita ta rohkem, kui jõuab üksi üles kasvatada, ehk ühe lapse. Nii et kokkuvõttes väheneb eestlaste iive isamaaliitlaste ilmselt headele kavatsustele vaatamata veel. Teisalt – kujutlege vaid survet viieteistkümne lapse emale enne valimisi. Rikkamad ja jõhkramad parteid ostavad nad läätseleeme-lubadusega üles. Ja tõenäoline on ka, et paljulapselised emad pole ehk parimad ühiskonna moderniseerijad. Neist saaks lihtsalt populismi ja demagoogia kahuriliha.

Laste teema tulek valimisretoorikasse on ootuspärane. Läinud aasta näitas, et tartlase Aino Järvesoo ettepanek anda lapsele tuhat krooni toetusraha kogub lihtsama rahva hulgas jõudsalt poolthääli. Poliitikute tuge Järvesoo ei tundnud. Oma kampaaniad rahastas ta ise, ise avas kirjad, ise koostas tekstid järgmistele üleskutsetele. Ma ei imesta tema kibestumust pärast suurejoonelisena kavandatud konverentsi. Pealiskaudsus ja huvipuudus nii jõulise kodanikualgatuse suhtes olid jahmatavad.

Rahvuslus ja lapsed on teema, mis veel hiljuti ei kuulunud moodsamate ja tegijamate inimeste mõttemaailma, kuid on saanud valimiste eel vägevamaks lahinguratsuks kui maksupoliitika. Ei ole vale meenutada, et kõige järjekindlamalt on rahvusaate emaduse ja sünnitamisega seostanud natslikud ideoloogid. Adolf Hitler sõnastas naiste ülesanded väga lihtsalt: “Kui liberaalsed intellektualistlikud naisliikumised ... lähtuvad vaimust, siis meie programm sisaldab ühtainust punkti: laps.” (A. M. Sigmund, “Natside naised”, Kunst, Tallinn 1999.)  Kas Isamaaliit tunnistab end äärmusrahvuslike ideoloogide mantlipärijaks?

Maailma kogemus näitab, et iive on pöördvõrdelises seoses naiste haridustasemega ja naiste võimalustega tööturul. Mida vaesemad ja vähem haritud naised, seda rohkem lapsi. Mida vähem võimalusi naistele tööturul, seda rohkem lapsi. Kuid ajalooratast tagasi ei pööra. Raha eest hakkavad Eestis sünnitama ainult asotsiaalid ning riik tõmbab endale selliste vastutustundetute kampaaniatega kaela ränga koorma. Iivet tõstaks ehk pööre Eesti meeste mõttemaailmas: et lapsed on peale naiste ka meestel, et isa olla on uhke ja isadus tähendab ka vastutust oma järglaste eest.