Zombi-ajakirjandus on see,
mida vajame selleks,
et mitte vajada seda,
mida vajame

Sissejuhatuseks

Nagu igaüks võib arvata, peavad meediainimesed eraelus tihti vastama küsimustele, miks meedia on selline, nagu ta on. Minu viimase aja vastuste hulka kuulub see, et meedia pole kunagi olnud rohkem publiku nägu kui praegu, sest mitte kunagi pole meedia olnud sedavõrd tagasisidestatud. Internetis on nn. soojuskaardi ehk “heat mapi” abil võimalik muuta internetilehekülje või portaali kasutajaliides värviliste laikude kogumiks, mis mõõdab, kui palju lugejaid mingil hetkel artiklit või liikuvat pilti vaatab ning kui pikalt inimene teksti juures peatub.
Nagu ikka, näitab “heat map” punast või lillat tooni massipubliku lemmikteemade juures, milleks on ilm ning Savisaare ja Saagimi tembud. Nii juba pikki aastaid. Veidi vähem saab tähelepanu liiklus– ja muude õnnetuste teema ning lood Venemaal valitsevast türanniast. Raske on seejuures vältida küsimust, kas oleks võimalik internetiajakirjandust või lihtsat ajalehte teha ka ilma, et ühtegi mainitud teemadest käsitletaks. Samuti pole lugejale uudne küsimus, kuivõrd on võimalik ajakirjandus, kus kasutataks läbivalt positiivset tooni (kuigi “heat map” näitab ilmselgelt, et viriseva, “paljastava” või ahastava hoiakuga tekstid tõmbavad lugejat rohkem).
Vahemärkusena: kõige rahulolematumad ajakirjanduse kriitikud tunduvad olema poliitilised parteid. Esiteks otsitakse väikeste “tähendusrikaste” märkide järgi ajakirjandusväljaannetest kallutatust ühe või teise suuna poole. Leiutatud on sõna “õukonnameedia”, seda just ajajärgul, kui põhilised skandaalid tiirlevad just ümber “õukonna” ehk võimul oleva Reformierakonna. Erakondade juhid süüdistavad meediat kallutatuses. Näiteks kandideeris Reformierakonna esimees Andrus Ansip erakonna populaarsuse erakordse languse olukorras – olukorras, kus Euroopa parteijuhid tavaliselt koha kaotavad – taas erakonna esimeheks, väites, et erakond on “pool aastat rünnaku all olnud”.
Sõjaretoorikat kasutas kevadel ka Edgar Savisaar, kui tema palgalistest interneti-sõimlejatest tüdinud ajakirjandus paljastas, et linnaametnikud Jelena Kalbina, Priit Kutser ja teised kirjutavad maksumaksja arvutitest tuhandeid Edgarit kiitvaid ja konkurentidele sülitavaid kommentaare. Savisaar ütles, et kuidagiviisi peab erakond ju rünnakutele vastama...

Kõik need näited räägivad sellest, et meedia justkui ei kajastaks tegelikkust, vaid toodaks mingit enda kallutatud tegelikkusepilti, olgu siis kehvi ja kriminaalseid uudiseid rõhutades või erakondi teenimatult “rünnates”.
Ma olen alati sellisele vaateviisile vastu vaielnud. Meediaväljaannete väidetava kallutatuse suhtes olen esitanud argumendi, et hoolimata väljaannetest, kus toimetajad parasjagu töötavad, on lõviosa Eesti ajakirjandustegelastest pärit ikka sealtsamast Tartu ülikooli zurnalistikaõppest. Vahur Koorits liikus Postimehest Delfisse, Mikk Salu aga Eesti Päevalehest Postimehesse; Viktoria Ladõnskaja ja Laura Mallene siirdusid Eesti Ekspressis töötamise järel palgale Äripäeva, tänaseks on mõlemad Ekspressis tagasi; Urmo Soonvald on jõudnud olla peatoimetaja võistlevate omanike Sõnumilehes ning Päevalehes, samuti Kalle Muuli, kes Eesti Päevalehe peatoimetaja ametist siirdus Postimehesse ning nüüd Õpetajate Lehte. Postimehe endine peatoimetaja Tarmu Tammerk oli minu ja Eesti Päevalehe staari Rein Siku toakaaslane üliõpilaste ühiselamus; Andrus Allika, kes savisaarlikus ajalehes Pealinn Eesti riiki kirub, elas kõrvaltoas ja töötas veel mõni aasta tagasi Eesti Päevalehes.
See seltskond on hoolimata erinevatest tööandjatest küllaltki sarnase taustaga, eriti kui arvestada nõukogudeaegset ülikooli, kus õpetus teatavasti võttis tervelt viis aastat kujunemiseas noore elust (kuigi Anvar Samosti ja Igor Rõtovi aastakäigud ülikoolist enne diplomi saamist minema kibelesid). Kui “kallutatud” võiks selline professionaalide hulk olla? Mina näeksin eesti ajakirjanike puhul peamiselt üht kalduvust, nimelt kalduvust põlata susserdajaid, varganägusid ja valevorste meie avalikus elus. Küllap see vihkamine on täitnud ka raadiosaate “Vihkamise tund” (Keskpäevatunni hüüdnimi) oma sisuga.

Teoreetilise poole peal olen ikka pooldanud Jürgen Habermasi avaliku arvamuse teooriat, mille järgi avalik arvamus tekib väikestes ringides (nn. salongiavalikkus), võimendudes arvamusliidrite kaudu ühiskonna tasemele. Ajakirjandus on selles teoorias miski, mis avalikku arvamust ainult kajastab, mitte ei tooda.
Hiljaaegu, põhiliselt vaieldes Tallinna Ülikooli professor Raivo Palmaruga, olen kaldunud Jürgen Habermasi konkurendi Niklas Luhmanni teooria poole. Luhmann väidab, et meedia “konstrueerib” ehk toodab maailmapilti. Luhmanni teooria on teravas vaidluses Jürgen Habermasi seisukohtadega; tuleb tunnistada, et Luhmanni seisukohas võib tõde olla. Ajakirjandus on konkurentsivõitluses muutunud intensiivseks ja refleksiivseks, see tähendab, et järjest rohkem kujundatakse end selle järgi, mida auditoorium arvatavalt soovib. Sellise kujunemise käigus muutuvad tekstid lühemaks ja teemad hakkavad järele aimama “heat mapi” värve. Siit oligi juba üks samm järelduseni, et ajakirjanduslikud žanrid üsna tihti dikteerivad seda, mil viisil meedia tegelikku elu vaatab. Oluline on märgata seda piiri, kus needsamad žanrid, selle asemel, et elu tema mitmekesisuses kajastada, asuvad “kilena lugeja ja tegelikkuse vahele”, nagu oma artiklis kirjutan.

1. Palun üks poliitskandaal

Kaks kevadet järjest paljastasid ajalehed Reformierakonda. Mullu puhkes Silvergate ja tänavu Ojukaust. Kuigi Silvergate lõppes minister Michali tagasiastumisega ning Ojukaust Kristiina Ojulandi väljaheitmisega erakonnast, oli ajakirjanduse tegevus mõlema skandaali puhul täiesti erinev.

Silvergate kestis terve mulluse suve ja sügise, hõivates TV-uudised ja lehtede uudisküljed. Poole suve pealt muutus skandaal uudis-zombiks, mis kordas teadaolevaid süüdistusi ka siis, kui ajakirjanduslik uurimine ühtki fakti lisada ei suutnud. Selgitan.

Postimehes ilmus kevadel Silver Meikari paatoslik ülestunnistus.

Ühiskond lõi kihama, tekkis Harta liikumine, kõik aktiveerusid – kuid mitte ajakirjandus. Lehemehed sättisid endid tegelikult publiku hulka mugavalt istuma ja ootama, kas ehk Meikar toob uusi fakte (ei toonud) või millega lõpeb uurimine riigiprokuratuuris (ei lõppenud millegagi).

Meedia justkui tegutses, käies kaameraga pool aastat mööda tähtsaid tegelasi, kes mitte midagi ei öelnud. Kuude kaupa nägime minister Michali intervjuusid: minister mustas ülikonnas, suveülikonnas, särgiväel... ikka Tõnismäel erakonna staabi ees, ikka eitamas sularaha jagamist. Michali vorm oli hea, närvid korras (ta oligi, muuseas, ministeeriumile hea juht).

Usutleti ka peaministrit, kes mõistagi “ei tea midagi mustast rahast” oma erakonnas. Rahandusminister ütles kaamera ees, et tema koguni “ei taha midagi teada oma erakonna rahastamisest”.

Sügisel teatas Kristen Michal (valges kampsunis ja telestuudios), et kuigi keegi pole erakonnas sularaha jaganud, kaalub ta tagasiastumist, sest prokurör on sedavõrd halb inimene. Ja läinud ta oligi.

Minu artikkel pole poliitilisest eetikast. Reformierakondlased käitusid, nagu ühist saladust hoidev punt ikka käitub, kui süüdistajal tõendeid pole. Kes, kas ja kui palju ning mille eest peaministri erakonnale varjatud raha on tassinud, jäigi lahtiseks.

Minu artikkel on sellest, et ajakirjanduse sissejuurdunud žanrid võivad asuda lugeja ja tegelikkuse vahele nagu kile.

Tuleb välja, et lehed ja TV pakkusid publikule pool aastat usaldamatuse mantrat, suutmata leida allikaid, kes uut teavet annaks. Võib-olla lähevad ajakirjanduslikud uurimised nurja, kui paralleelselt käib riiklik uurimine, kus ülekuulatavatel kästakse vaikida.

Ega zombiajakirjandus, mida meile pakuti (minul sobiks öelda: mida me pakkusime), päris asjata polnud. Sõber tiris mu teleka ette, kui heade närvidega parteimehed Lillo ja Michal taas midagi eitasid.

“Mida sa seal näed, ikka üks ja seesama keerutamine ju?” küsisin.

“Ei, sa vaata, kuidas ikka, saadanad, valetavad!” ütles sõber. Just see teatriefekt, et üks meie hulgast on heidetud lavale ja peab publiku ees kuidagi välja keerutama, hoidis vaatajat ärevil. Teatriefekt – mida pool aastat korrati rubriigis “uudised”.

Ojukausti puhul läks teisiti. Ajakirjanikud said faktidele hambad taha. Ekspress uuris juba mullu oktoobris, kuidas Reformierakonna valimistel väike “oravavõrk” tegelikult juhatuse ise ära valib. Novembris jõuti kahtlustuseni, et erakond võltsib vanainimeste hääli. Avaldati sahin “Paradoks Reformierakonnas: 2011. aasta juuni sisevalimistel hääletasid 22 Lääne-Virumaa pensionäri elektrooniliselt üle Oravavõrgu, seevastu Ansip, Lang ja Gräzin eelistasid pabersedeliga valimist.”

Seejärel pani Ekspress teema sahtlisse. Selgus, et osal Reformi “digitaalsetel kosmosemuttidel” polnud üldse internetiühendust. Ekspress otsis tööjõudu Ajakirjanike Liidu seeniorajakirjanike hulgast, kel oleks aega Virumaalt need “kosmosemutid” siiski üles otsida. Juhtus ka äpardus: üks Ajakirjanike Liidu liige juhtus ka ise Reformi liige olema, ning intervjuud ei tulnud ega tulnud...

Ent see selleks. Jälg oli käes, ning kui ajakirjanikud Margus Järv ja Kärt Anvelt esitasid küsimusi juba ka Viljandi- ja Võrumaa nimekirjade kohta, algas Reformis peasekretär Kuke juhtimisel puhastus. Vitsa said staabimehed, kes kogu võltsimist toimetasid, patuoinaks tehti Ojuland.

Mis on poliitskandaal ajakirjanduse jaoks? Üks žanridest, mille järgi on kujunenud nõudlus. Kord kvartalis on eesti rahvas harjunud nägema mingit korruptsiooniskandaali, ja “Pealtnägija” või ajalehed annavad selle. Oht ähvardab siis, kui vänged skandaalid oma pikkade sabadega muutuvad lihtsalt vormiks. Kui korraga arutatakse näiteks Villu Reiljani vana süüasja, mingit VEB-fondi võltsimist, sularaha kadumist ministri isa Autorollos, mõistetakse vangi Keskerakonna linnaametnikke ning üks poliitik varastab teise e-kirjad. Ajakirjanikud kajastavad tões ja vaimus mingeid fragmente süüdistustest, eitamisest, summadest, jälitustoimikutest – ja lehkav usaldamatus määritakse ühtlaselt laiali kogu kodumaa võimueliidi peale. Meenutage näiteks Autorollot: kena minister Keit Pentus eitab-salgab, pankrotipesast tilgub fakte ja meile... Ajakirjanduslik zombi punnitab silmi, ent terviklugu ei paista kusagilt.

“Ma jälgiksin küll suurte skandaalide kulgemist, ent kuna ühe loo asemel pakutakse killukesi, siis ei teki ülevaadet,” tunnistas Areeni toimetaja Kadri mulle. See olukord mõjub halvasti demokraatiale: süüdistavad killukesed ei aita valijatel vahet teha, kellele neist skandaalidega määritud kelmidest siiski valitsemist võiks usaldada. Mõned ju on halduse ja infra küsimustes kompetentsemad? Teine oht on veel: kui poliitilised pätid palju eetrit ja lehepinda saavad, siis jääb vähem ruumi sellele, mis ilmas tegelikult uudist on – mida teevad andekad ja ettevõtlikud riigialamad.

Millised vormid ajakirjanduses veel zombistuma kipuvad?

2. Portreeklišee

Teile tuleb see kindlasti tuttav ette – portree või usutlus inimesega, kes

1) ei tegele tööga üldse raha pärast, oh ei

2) peab elus kõige olulisemaks oma peret ja lähedasi

3) armastab oma isamaad

4) võtab vahetevahel klaasikese head veini (mitte kunagi pudelitäit odavat!)

5) teeb mõõdukalt sporti, puhkuse veedab Vahemere ääres

6) oli klassikaaslaste sõnul koolis hinnatud kaaslane, ehkki tegi ka koerust

Kas inimesed ise laenavad pressist kinnisväljendeid enda iseloomustamiseks? Ajakirjanduslikud intervjuu-zombid ei ava inimesi, vaid korgivad nad kinni. Keegi (peale poliitikute) ei saa seda tahta! (Delfi pidi hiljuti tutvumislehekülge uuendama, et suunata inimesi end rohkem avama. Ilma suunamiseta esitleme endid kahjuks nii ühtemoodi, et võta üks ja viska teist.)

3. Sotsiaalporno ehk “oh issand-issand küll”

Kes Eesti tulevikku vaatab, näeb seal järjest rohkem vanureid ja vähem noori, kes neid üleval peaks. Peagi oleme kõik nende vanurite seas. See teadmine kõditab süngelt. Hooldustöötajatel napib alati raha, ja jääb alati nappima – ka päästetöötajatel, õpetajatel, kultuuri- ja sotsiaaltöötajatel.

Abivajajate kaamed näod, inimlik häda, “Les Misérables” leiavad sagedasti tee ajakirjandusse.

Jätkub järgmise nädala Eesti Ekspressis.