Kuid miski sundis mind kõrvu teritama, kui puhkes üldine hala, et Kama ei sobi suurt politseiametkonda juhtima.

Leian, et mul on piisavalt kogemust eesti juhtide valimisel, ja kogemus selleks ongi, et seda jagada. Olen näinud südamlikke juhte, aga ka isekaid, paranoilisi ja pisiasjahulle. Valin enda arust oma ettevõtetele juba kakskümmend aastat parimaid juhte ja teen kindlasti ka suuri vigu. Aga ilmselt tegid teised eesti meediaomanikud veel suuremaid, sest ega ma muidu poleks jäänud praktiliselt ainsaks eesti keelt rääkivaks vabariikliku meedia omanikuks.

Olen saanud kaebusi selle kohta, et minu juhatajad on tõprad, “ei hooli inimestest”, kahtlustavad ilmaasjata, ei tunne tööaja piire. Kahtlemata räägitakse seda kõike ka mu enda kohta. Mitte kunagi ei tule keegi kaebama, et ülemus on liiga leebe ja tähelepanematu.

Kuid on ju olnud ka leebete, naljasoonega juhtidega firmasid, kus inimene ei ole vaid statistiline ühik ja vanast tiimist ei koondata kunagi kedagi. Lihtsalt enamik nii juhitud firmadest pole enam elus. Nad ei suuda enam kunagi kellelegi tööd anda, ei südamlikele ega tigedatele inimestele.

Juhataja esimene omadus olgu oskus näha süsteemi, ehitada organisatsioon järjepidevaks, luua annetele suurepärane keskkond. Et see keskkond koos kõvade palkadega tekiks, tuleb süda kõvaks teha ja süsteemis koondada ebavajalikud ametid. Kes koondab, saab endale vaenlasi. Enne Eesti Ajalehtede firma moodustamist olid näiteks Maalehel, Eesti Päevalehel ja Eesti Ekspressil ning Delfil omaette direktorid ja pearaamatupidajad. Ja veel palju raamatupidajaid, marketingi- ja levidirektoreid. Selle asemel, et nii paljudele korraldavatele tegelastele palka maksta, oleksime saanud viide suurlinna erikorrespondendid saata, ent ei taibanud! Ekspress Grupi juhataja hakkas juhtivtöötajaid koondama. Sõpru ta niimoodi endale ei saanud. Oh ei. Pigem kostis hädaldamist, umbes nagu vanad politseijuhid Kalle Laanet, Andres Anvelt ja Koit Pikaro naaksuvad vangladirektor Kama kallal.

Siis kolisime toimetused ühtekokku. Hädaldamine tõusis taevani! Ka ma ise läksin hoogu ja hädaldasin, et miks Ekspressi kohvimasinat pole koos toimetusrahvaga uude ruumi kolitud. “Kolleeg istub aknalaual ja nutab...” halas Tiina Jõgeda leheveergudel. No ja pühkis pisarad ära ja töötab valgemates ruumides uuel arvutil edasi.

Ajad olid hullud, riik tõstis lehtede käibemaksu ning Eesti Post keevitas kojukandehindasid juurde. Valitsus vist tahab ajalehtedel üldse hapniku kinni pigistada. Et Eesti Ajalehed sel hetkel üldse vastu pidas, selle eest suur tänu kõva käega Gunnarile, Kadile ja mu teistele suurtele reformijatele.

Kui järele mõelda, siis on mu heade juhatajate peale alati kaevatud. Ülar Maapalu peale, kes on eesti kapitaliga Julianuse tõstnud turu kõige tõhusamaks inkassofirmaks. Rain Eisleri peale, kes möödunud sajandi lõpus pani püsti Baltimaade suurima reklaamiketi Age.com. Mõistlik juht tunneb, kus on ratsionaalne kriitika, kus aga kohanemisvõimetu kaeblemine.

Juhi ümber, kes süsteemi päästab ja taagast vabastab, tekib tagantjärele austus. Ja mitte seoses sellega, et ta alati lilledega töötaja sünnipäevale tormab või on lahke vabu päevi andma. Olen ametis pidanud juhte, kes hoogsalt alluvatele korraldusi andsid, kuid kelle korraldused unustati kohe, kui laptop’i kaas kinni kukkus. Riigiametis ei ole samuti oluline oskus kõigiga hästi läbi saada. Ütleksin enamgi: liigne intellektuaalsus ja kõhklemine võib saada segavaks. Ega muidu poleks eelmistest haridusministritest jäänud ikkagi 74 sellist gümnaasiumi, kus õpib alla 60 õpilase. Ja eesti keele vene koolides juurutamisega lihtsalt venitati kummi. Raiskamine ja kehva hariduse andmine pole intelligentne ega isamaaline.

Kaitseministeeriumis on justkui aastaid käinud kõva rappimine, mäletame “Tanki-Antsu” tahtekindlat nägu. Ometi avastame, et peame üleval KOLME mereväe- ja KOLME lennuväestaapi meie väikses riigis. Ikka rõõmsalt aastapäevakõnesid pidades ja alluvaid eesnimepidi tervitades.

Kui päris suurte firmade juhtidest rääkida, siis Tallinkis vaevalt kõik alluvad Enn Panti kiidavad. Kui Pant laevafirmasse sisse marssis, tühistas ta päevapealt endise juhtkonna sissepääsukaardid. Levisid jutud, et hull on majas. Tegelikult aga kujutasid tax-free ja restoranid paljudele rehepappidele mõnusat mõisaaita.

Veel kord: ma ei tunne vanglaametnik Priit Kama. Kuid ta peab milleski olema efektiivne olnud, et nii paljud kõrvalseisjad kisa tõstsid. Hea juht ei ole tingimata hea inimene. Vähemalt mitte tööajal.