Edward Snowdenist kirjutab New York Timesi autor, kellest pean vägagi - David Brooks. Brooks on peen psühholoog, kelle raamat "Ühiskondlik loom" (Social Animal) oli mullu NYT bestseller, ja on vaimustanud iga mu sõpra, kellele seda olen soovitanud. Raamat räägib õige partneri valikust, laste intelligentsuse kasvatamisest, pingutama õppimisest.

Brooksi sõimulugu 29-aastasest vilepuhujast on aga teistlaadi. Snowdeni kujutatakse kui individualisti, kes ei saa aru, et teatud saladused ja omavahel kokkuhoidmine on Ameerika huvides. "Ta on kõigi meie privaatsuse reetnud!" kõlavad karmid sõnad.

Guardiani videost võib näha, kuidas hoopis Snowden süüdistab USA luuret inimeste privaatsuse reetmises. Üldsegi mitte nohiku muljet jättev noor kinnitab, et netiliikluses sorides ajavad jälitajad oma näpud hoopis kaugemale, kui kodanikud ja seadus seda kunagi on lubanud. FB, Skype ja Yahoo! ja Microsoft võimaldavad moodustada klientide pangaskäikudest, veebilehitsemisest, meiliaadressidest, ostudest automaatseid "profiile".

Vilepuhuja sõimamine meenutab mulle kangesti, kuidas New York Times, esmalt trükkides ära Wikileaksi andmeid maailma poliitikute kohta, hakkas kiirelt kiruma Wikileaksi looja Julian Assange kehva iseloomu. Ja rõhutama, et Assange`i tahetakse Rootsile välja anda mingi seksiseikluse pärast, milleks partner Assange`ile õhtul nõusoleku andis, hommikul aga tagasi võttis.

On ka varem juhtunud, et vilepuhujad tembeldatakse veidrikeks. Näiteks kaksiktornide kojamees William Rodriguez. Mees võttis jalge alla isegi Euroopa turnee, et öelda: 11.septembril käisid kõigepealt plahvatused pilvelõhkuja keldris, ja alles siis tuiskas pilvelõhkujasse Boeing, - ka tema käitumine ja jutud hakkasid ajapikku nagu järjest veidramad tunduma. Meedia (või kes?) otsis Rodriguezi minevikust välja töökoha mingi maagi või nõia juures...

Või näiteks CIA endine piloot Phillip Marshall, kes kirjutas raamatu sellest, et valitsus vassib, et primitiivsed araablased ei saanud Boeingitega nii lennata, et ilma lennudispetsheri abita Pentagoni sisse tormata. Phillip Marshall leiti vereloigust, tapnuna oma kaks last, lemmikkoera ja iseenda. Pole just normaalne käitumine, nõustugem. Ehk siis, DEA ja CIA salalendude piloodiks kõlbab, ent julgeolekuasutuste süüdistamiseks jäi vaim liiga nõrgaks.

Sama ka nüüd 29-aastase kirka noormehega: NSA andmekaevuriks ja suure salajase ligipääsukoodi omanikuks kõlbab, aga valitsuselt arupärimiseks nagu liiga friik. NSA jaoks, muuseas, on jänkidel kaks tõlget. Teine neist kõlab "No Such Agency".

Loeme veel, kuidas ikkagi David Brooks järsku maailmakuulsaks saanud Edwardist friigi teeb: "Järjest rohkem on meil 20-aastaseid üksiklasi, kel mõistust ja moraali nagu oleks, aga sotsiaalsed sidemed jäävad nõrgaks. Tehnoloogilise eksistentsi kõrval jääb perekonna, naabruse, usugrupi, riigi, rahva ja maailma tunnetus väetiks."

"Snowden reetis oma tööandjad ja ka töökaaslased. Töökaaslasi, kes temaga läbi käisid, hakatakse nüüd pigistama. Ja valitsemise avalik olemus on nüüd samuti reedetud. Nüüd saab veel vähem vabalt väljenduda kui varem, sest luurajad hakkavad jälle kasutama tavalist (telefoni)pealtkuulamist. Sest iga kord, kui jälitamise info lekib, tõmbab valitsus usalduse ringi ringi pisut koomale. Edward reetis kõigi nende aukoodeksi, kes talle hiigelpalka maksid - CIA, NSA ja jälituse erafirma Booz Allen. Edward reetis USA Konstitutsiooni. Konstitutsioon pole selleks loodud, et mingi 29-aastane hakkaks ise otsustama, millest maailmale rääkida ja mida mitte."

Ega ei jäägi muud, kui vaadata veelkord Edward Snowdeni videot veebis ja võrrelda New York Timesi portreega rahvavaenlasest.

P.S. Meenub, et meilgi Eestis muutus Silver Meikar normaalsest reformarist kohe nohikuks, kui Refierakonna kahtlase sularaha kasutamise üles tunnistas. Peaminister ähvardas uusaastaintervjuus koguni, et "Sama Kadriorg, kes Meikarile aumärgi andis, selle Meikarilt ka tagasi võtab!"