Eesti Energial saab kohe valmis kodumaine Nokia, õlitootmine meie oma põlevkivist. Kas seda tohib üldse Euroopa 500 miljoni tarbijaga siseturul müüa? Ei tea, arvatakse, et vist ei tohi.

No mida siis veel meite kandis arvatakse?

Juhan Parts näiteks arvab kindlalt, et tänane rasvane toetus tuuleenergiale ja muule taastuvenergiale keelatakse ära. Sest Brüssel taunib seda kui ebaseaduslikku riigiabi ühtedele energiatootjatele kogu tarbijaskonna arvelt. Keit Pentus, täpselt sama kõva arvaja kui Parts, väidab, et midagi keelatut siin ei ole. Mida Igor Mang väidab, pole veel lugenud. Keda uskuda?

Mina kui otsapidi trükitööstusega seotud ­ettevõtja näeksin muidugi hea meelega, et krõbe taastuvenergia tasu minu elektriarvetel väheneks vähemalt kaks korda. Kuidas see tasu Riigikogus 2007. aastal üldse nii suureks paisus? Sotsid tegid muudatusettepaneku, kõik parteid olid poolt, kuna said igaüks kolm miljonit krooni.

Majandusministeerium taotles ju hulga madalamat tariifi kui 0,84 senti kilovatt-tunni eest. Ma ­küsiksin, kas nendel ettevõtjatel, kes tookord endile selle seaduse OSTSID, on aus praegu rääkida ÕIGUSTATUD OOTUSEST tarbijat koorida.

Nüüd siis palkavad sama valitsuse ministrid üksteise võidu kalleid advokaate, et teineteisele tõestada, mida Euroopa Komisjon tegelikult mõtleb. Kui ministrid kaklevad, peaks peaminister nad paika panema. Kuid ei saa – temagi ei tea, mida meie elektriarvetest arvab Brüssel.

Tõepoolest, nagu Stirlitzi-Mülleri anekdoot. “Stirlitz mõistagi teadis, palju teeb 2 + 2, kuid ei teadnud, mida arvab sellest Moskva...”

Brüsseliga peab lähemalt suhtlema. Taotlema mitteametlikku “eelotsust”. Sellist, nagu võimaldab Eesti maksuamet meie riigialamatele. Lähed ja küsid: mida te arvaksite asjast, kui ma vormistaksin oma paberid nõndamoodi?