Härrasmehed hea ilmaga
„See, mille te kolm kuud tagasi maksmata jätsite," vastas Liina. Tegu oli Liina sisekujundusbüroo ühe suurkliendiga. Omavahelistes jutuajamistes nimetan ma seda klienti Maoks.
„Ma pole arvet saanud," ütles Madu. „Äkki saadate uuesti?"
See juhtus kolm kuud tagasi. Ta pole ikka veel maksnud. Vahel on mul tunne, et Mao sõnad võiks ladina keelde tõlkida ja Eesti rahatähtedele trükkida. Ego non adepto invoice. Vos transporto is iterum?
Majanduskriisi ajal on selgunud muudki kui see, kes - kui Warren Buffetti sõnu kasutada - ujub basseinis püksata. Kriis on terve hunniku niinimetatud ärimehi luubi alla toonud ja näidanud, kes neist on Ameerika moodi väljendudes „härrasmehed hea ilmaga" - sellised, kes käituvad härrasmeestena ainult seni, kuni äri õitseb.
Loomulikult sai Madu mõlemad Liina saadetud arved kätte. Liinal on terve kollektsioon tema e-kirju teemal „kohe maksame ära". Niisiis on telefonis toimuv üpris isemoodi etendus, kus niihästi Liina kui ka Madu teavad, et arve on saadetud ja kohale jõudnud, aga ometi Madu väidab, et ta pole näinud, ja Liina, tahtmata tüüpi valetamises süüdistada ja lootes siiski raha kätte saada, mängib kaasa. Kas poleks kõigi jaoks lihtsam, kui Madu ausalt üles tunnistaks, et tal ei ole raha? Et Audi Q7-le ja Hugo Bossi ülikondadele vaatamata on tegelikult pank tema firma omanik?
Aga ei, selle asemel teeskleb ta telefonis minu naisega rääkides laia lehte, räägib teistest „härrasmeestest", kellega ta äri ajab, ja tahab Liinale uut projekti pakkuda, kuigi pole eelmise eestki veel maksnud.
Veel parem küsimus: miks Liina üldse temaga räägib?
Ma olen püüdnud veenda Liinat tüüpi kuradile saatma ja lepingu inkassofirmale andma, kes vähemasti Mao nime mutta trambiks. Nii et kui mees järgmine kord Kroonikas esineb, siis lugejad vaatavad pilti ja mõtlevad: „Näe, Madu.
Huvitav, et keegi polegi veel seda kaabakat maha löönud." Maolt raha kätte saada oleks tore, aga veel toredam oleks talle näkku öelda, et närigu pori. Ma võin ilma rahata elada. Aga ma ei saa elada ilma eneseväärikuseta.
Just seetõttu ma ilmselt ei mõistagi Madu. Minu jaoks ei ole pankrotis endas midagi häbiväärset. Häbiväärne on teeselda, et kõik sujub.
Aga ma ei usu, et Madu suudab lollitada kedagi peale iseenda. Eesti kinnisvarabuumi tippajal oleks Mao firmat võinud sama hästi juhtida minu koer Mundo. Kui mõned selle äri kõrvalharud välja arvata, siis ei ole maa ostmine, sinna koledate majade pealeehitamine ja edasimüümine mingi raketiteadus. Tegelikult on just Mao-suguste geeniuste ahnuse ja põhjendamatu enesekindluse tõttu maailm praegu augus. Miks me üldse lubasime neil laiutada?
Minu meelest vajab Eesti (ülejäänud maailmast rääkimata) vastutuse revolutsiooni. Alustagem kohalikult tasemelt, sest Eesti on nii väike, et siin ei ole võimalik peitu pugeda. Eestlased, nagu paistab, juba tunnevad hästi oma kaabakaid. Aga mul on teile küsimus: miks me ei ole neile kohta kätte näidanud?
Revolutsiooni esimene samm oleks „Uue võimaluse ärakeelamise seadus". Näiteks, te olete ülikooli rektor, kes raamatukogu ehitamise asemel ostab endale kooli raha eest maja Toscanas ja nii palju Ferragamo kingi, et jätkub elu lõpuni. Teid tuleks lahti lasta ja ei mingit uut võimalust. Täpselt nii: absoluutselt mitte mingit. Mitte kunagi enam. Kongi. Ja kui välja lastakse, siis ainus töö, mis teile antakse, on sama ülikooli katlamajas sütt kühveldada. No olgu, vahel võite pääseda õue koristama, et õppejõud saaksid teid üliõpilastele näidata ja öelda: „Näete, see ongi see ahv, kes kooli raha ära varastas."
Meie revolutsiooni teine seadus oleks „Raha ei ole jumal". Selle õppimiseks võiks kohustusliku kaitseväeteenistuse asendada kaheksakuuse pidalitõbiste abistamisega India kõige vaesemas osariigis Orissas. Ja see programm ei ole mõeldud ainult noortele meestele.
Oletame, et te olete tagasihoidlik bürokraat ja teid mõisteti süüdi selles, et te kõrvaldasite Euroopa raha ja sokutasite tellimusi omaenda MTÜ-le. India on tasuta tööjõu üle väga õnnelik ja kontori kunstvalgusest eemal veedetud aeg tuleb igale avalikule teenistujale ainult kasuks.
Kolmas on „Avaliku hukkamõistu seadus". Oletame, et te olete minister, kes tegeles maadevahetusega või küsis oma allkirja eest raha. Avalik hukkamõist peaks olema nii mõjuv, et te jooksete Argentiinasse ja jäätegi sinna.
Natsidest sõjakurjategijate juurde (kui õnnestus palju pappi kõrvale panna) või telgiga mereranda (kui ei õnnestunud).
Mõned eestlased väidavad, et need seadused ei toimiks siin sel põhjusel, et inimestel, kes võiksid neid rakendada, on endil luukered kapis peidus. See on absoluutne jama. Meie riigis elab 1,3 miljonit inimest, kellest mitmed on täiesti ausad. Paljud ei ole elu sees kedagi petnud, on kõik oma arved ära maksnud ja peavad alati sõna, olgu kokkulepe suuline või kirjalik. Kui te niisuguseid kohanud ei ole, siis ronige oma koopast välja ja sõlmige uusi tutvusi. Siin maal leidub suurepäraseid inimesi. (Üks hea uudis veel: selliseid suurepäraseid inimesi on üsna mitu tükki ettevõtjate hulgas ja ka valitsusasutustes.)
Aga mis siis, kui probleem ei olegi Maos ja temasugustes? Äkki on suurem probleem hoopis meis endis? Kas me ei ole liiga järeleandlikud? Kas me ei ole liiga alandlikud? Ma võiksin jätta Edmund Burke'i osundamata, aga ma siiski kasutan võimalust: „Kurjuse võiduks on vaja ainult seda, et head inimesed midagi ei teeks."
Osa lugejaid paneb kindlasti imeks, kuidas ma saan teiste üle kohut mõista. Vastus on lihtne: ma ei ole kunagi ühtki ligimest petnud ega varastanud ega kavatse seda teha ka edaspidi. Pealegi tunnen ma paljusid rikkaid, kes said rikkaks ilma varastamata. Niisiis on mul tegelikult kuradima kerge moraali lugeda ja Mao-suguseid paika panna.
Jah, kui Jeesus oleks siin, siis ta soovitaks mul olla leplikum. Ta käsiks mul teise põse ette pöörata ja Madu armastada. Aga kuni Jeesuse kohalejõudmiseni ei ole mul mõtteski Maole andeks anda. Ja mulle tundub, et Eesti oleks elamiseks palju parem paik, kui ka teie nii kergesti ei andestaks.
