Kui president Barack Obama tegi hiljuti teatavaks USA vägede vähendamise kava Afganistanis, sekundeeris riigisekretär Hillary Clinton talle kõnega riigi ülesehitusest. Ameeriklaste panus afgaanide abistamisse tsiviilpoolel suureneb. See strateegiline muudatus ilmestab muutunud rõhuasetusi ning tajumist, et ainult sõjalise jõuga Kabuli võimudele järjepidevust ei taga.

Rahvusvahelise üldsuse tegevus Afganistanis on palju vähem tähelepanu pälvinud kui julgeolekuvastutuse üleandmine afgaanidele 2014. aastal. Kuid asjata, sest ilma haldusvõimekuse ning elujõulise majanduse jaluleaitamiseta ei ole Afganistani võimudel mingit lootust püsima jääda. Töötud noored mehed on hea saak Talibani värbajatele, põllumajandussaaduste turule mittepääsemine on arvestatav põhjus moonikasvatuse laiendamiseks.

Afganistani ülesehituses on palju tehtud. Kui Talibani ajal käis koolis umbes 900 000 poissi, siis praegu on õppureid üle 7 miljoni ja 40 protsenti neist on tüdrukud. Paranenud on tervishoid, lisaks tuhandetele uutele koolidele on rajatud sadu meditsiiniasutusi ja ehitatud tuhandeid kilomeetreid uusi teid. Afganistani kuulus ringtee on peaaegu valmis, puudu on veel üks lõik riigi loodeosas. Teed ja transport on Afganistani tulevikus võtmetähtsusega - kui riik muutub osaks uuest Siiditeest, annab see tõuke nii uute tulude teenimiseks kui majanduse elavnemiseks.

Paraku näib, et kogu see tegevus on käinud kildhaaval, sõltuvalt välisdoonorite suvast ning puudub ühtne lähenemine. Just nagu muditaks ühte Rubiku kuubikut mitme inimese poolt korraga ja igaühel on mingi oma kaval mõte eesmärgi saavutamiseks. Strateegiaid ja plaane on Afganistanis tehtud palju, raskusi on nende elluviimisega.

Üks probleem on välisabi liikumine eri projektide tarvis otse provintsidesse, selle asemel, et suunata kõik vahendid Afganistani eelarve kaudu ja jagada raha vastavalt koostatud plaanidele. Sellel on mitu põhjust - senini kääriv Kabuli Panga skandaal, kus kõrvaldati ligi miljard dollarit, kahtlused valitsuse haldussuutlikkuses, kõrge korruptsioonitase jne. Praegu läheb eelarve kaudu umbes pool välisabist, president Hamid Karzai valitsuse eesmärk on viia see osakaal 80 protsendini.

Osa rahast liigub kindlasti ka tulevikus otse rahvuslikele projektidele provintsides, sest lääne poliitikud soovivad oma valijatele näidata, mida konkreetset on maksumaksja raha eest valmis tehtud ja ülal peetakse. Kui valija näeb poliitikut tema raha eest ehitatud koolis laste päid silitamas või haiglas tänulike arstidega kätlemas, on kasu vastastikune - valija näeb, kuhu kulus tema raha, ning poliitik saab oma meediaklikid ning toetuse. Seda on raske vältida.

Küll aga vajab kohendamist afgaanide haldusvõimekus, sest praegu ministeeriumides töötavate arvukate hästimakstud välisekspertide asemele peaksid mingil hetkel tulema afgaanid ise. Afganistanis toimib paremini just kõik see, mis on afgaanide endi poolt tehtud, olgugi et selle kvaliteet võib olla kehvem. Nagu ütles üks poolt vahetanud endine Talibani välikomandör hiljuti: te võite meile 70 korda kooli ehitada ja me põletame ta 70 korda maha. Kui me selle kooli aga ise valmis ehitame, siis on lootust, et see jääb püsima!

Haldussuutlikkust napib eelkõige väljaspool Kabuli. Praegu otsustatakse provintside asju liiga palju Kabulis. Kuberneride nimetamine on politiseeritud ja seetõttu ei võeta kohalikke huvisid tihti piisavalt arvesse. Suurem otsustusõigus kohapeal tähendaks aga vajadust eraldada kohalikule tasandile rohkem raha.

Jagada saab seda, mida omatakse. Afganistani eelarve omatulud jõudsid tänavu esimest korda kahe miljardi dollarini. See on vajaduste rahuldamisel aga tilk meres, kui arvestada, et ainuüksi armee ülalpidamine läheb maksma umbes kuus miljardit dollarit astas, kui mitte arvestada soetusi ja ehitusi. USA kulutab ühe nädalaga Afganistanis umbes kaks miljardit dollarit!

Eelarve täitmiseks on vaja lisaks abirahale ka oma tulubaasi, kuid sellega on keeruline. 80 protsenti riigi elanikkonnast on tegevad põllumajanduses, samas napib teid, et toodang turule viia. Nii ei ole mõtet toota rohkem kui oma vajadusteks. Teid on aastate jooksul järjest juurde ehitatud, kuid ikka vähe. Lisanduvad julgeolekuküsimused - kui tee peal on mitu Talibani või korrumpeerunud politsei kontrollpunkti, läheb turule jõudmine sedavõrd kalliks, et ei tasu enam ära.

Ainsana toimib väga hästi moonikasvatus, sest uimastikaupmehed on sisse seadnud tõhusa süsteemi krediitide ja seemnete andmiseks, kauba koduuksel kokku ostmiseks ja edasi toimetamiseks. Kui sama suudetaks saavutada ka muude saadustega, hakkaksid asjad liikuma. Näiteks Helmandi provintsis andis sobiva alternatiivi safranitootmine, kui tõuseb vilja maailmaturuhind, võib seal ka nisukasvatus taas end ära tasuda.

Loota võiks ka Afganistani maapõues triljonite dollarite väärtuses peituvate maavarade kaevandamise tulukusele, kuid selleks puudub infrastruktuur ja selleks napib julgeolekut, et keegi hakkaks kaevandusi rajama ja riiki investeerima.

Jõukamad afgaanid väldivad samuti kodumaale investeerimist ja eelistavad raha hoiule viia Dubaisse. See viitab ebakindlusele tuleviku suhtes pärast välisvägede väljumist. Afgaanid vajavad kindlust, et välisriikide toetus jätkub ka julgeolekuvastutuse üleandmise järel.

Kahetsusväärselt vähe on juttu olnud välisvägede lahkumise kui protsessi majanduslikust ja sotsiaalsest mõjust. USA senati hiljutine raport väidab, et 97 protsenti Afganistani majandusest on seotud mundris ja mundrita välismaalastega, täpsemalt nende teenindamise ja nende heaks töötamisega. Number võib olla ülepaisutatud, kuid illustreerib olukorda ilmekalt. Jutt on tuhandetest afgaanidest, kes teenindavad arvukaid baase.

Arvestatavat osa neist ähvardab töötuks jäämine, samas on tegemist suhteliselt lojaalsete ja tihti ka keskmisest haritumate inimestega. Ebakindlus tuleviku suhtes võib paljud neist välismaale suunata.

Militaarse panuse vähenedes peab Afganistanis suurenema tsiviilpanus. Sellesse riiki on maetud liiga palju raha ja kaotatud liiga palju elusid, et asja niisama jätta, nagu minevikus, ning riskida riigi vajumisega uude kaosesse ja selle kaose võimaliku laienemisega naaberriikidele.

Julgeoleku paranemisel on Afganistanil šanss saada taas Siiditee osaks, mis annaks koos kohapealsete võimalustega riigile toe omil jalul püsimiseks. Selleks võib aga kuluda mitu inimpõlve. Meil igatahes tasub harjuda mõttega, et vajadus sealkandis abi anda kestab veel aastaid.

Kõik kooli: Afganistani riigi ülesehitus toimub läbi keeleõppe – täiskasvanud mehed õpivad tähti ja numbreid, millest nad varem midagi ei teadnud. (foto:Toivo Tänavsuu)

Afganistani tulevik: Nende poiste vanematel polnud ka parima tahtmise juures võimalik haridust omandada. Neile avanevad märksa paremad võimalused. (foto:Kirill Krabu)
Hädavajalik konvoi: Pikkades rivides seisavad Afganistani ülesehitusega tegelevate lääne tsivilistide kuulikindlad julgestusmasinad. (foto:Toivo Tänavsuu)