Tänaseks on Prantsusmaa jõuliselt sekkunud Mali riigi sisetülidesse ja oma heakskiidu on andunud operatsioonile Euroopa Liit. Millist kaalu omab Mali riik maailmas, et põhjendada jõulist sekkumist?

Peamine on, mis oleks võinud juhtuda, kui ei oleks sekkutud.  Põhja-Malis on separatistlikud tuareegid, kellele tulid appi erinevad islamistlikud rühmitused ja nende peamine eesmärk on luua oma riik šariaadiseadustest lähtuvalt.  Malisse liikusid naaberriikidest mitmed radikaalsemad jõud, kes on seotud Al Qaedaga. Algul tuareegid tervitasid nende tulekut aga hiljem õnnestus Al Qaedal haarata separatistidelt initsiatiiv ja nad võtsid valitusevastase liikumise praktiliselt üle. Olles saavutanud Põhja-Malis sisulise kontrolli alustati liikumist Lõuna-Malisse ja tekkis reaalne oht ka pealinnale Bamakole. Kui Lõuna-Mali vallutamine oleks õnnestunud, oleks Mali olnud esimene suurem riik maailmas, mis oleks olnud täielikult Al Qaeda radikaalse ideoloogia kontrolli all. Sellisel olukorral ei saanud lasta tekkida ja sellepärast Prantsusmaa jõuliselt sekkus.

Peale prantslaste keegi praegu konflikti ei sekku ja tegemist on Euroopa Liidu väljaõppe- ja tsiviilmissiooniga. See tähendab, et püütakse kohalik sõjavägi nii öelda karkudele aidata, et nad ise hakkama saaksid.

Oht on täna selles, kui radikaalid taanduvad mägedesse ja kõrbesse ja hakkavad sealt pisteliselt välja ilmuma. See võib taas mõjutada naaberriike, sest ei maksa unustada, et Põhja-Mali tuareegi sõjalised üksused tulid Liibüast, kus nad teenisid Gaddafi armees. Pärast Gaddafi kukutamist lahkusid nad Malisse koos relvadega.

Samal ajal on ka Liibüas tekkinud probleem islami radikaalidega. Nii et kui Malist radikaalid lahkuvad võivad nad minna näiteks Nigerisse, kus on suured uraanikaevandused, kust Prantsusmaa saab suurema osa oma tuumakütusest. Ebakindel olukord on ka Süürias, kus opositsiooni poolel  on üks tugevamaid jõude ehk endine Iraagi Al Qaeda rühmitus, mis on moondunud liikumiseks Jabhat al-Nusra. Seal on võitlejaid, kes on läbi käinud Iraagist, Afganistanist ja mitmelt poolt mujalt ja võib olla ilmuvad sinna ka Malis võidelnud radikaalid. Islami radikaalide, tinglikult Al Qaeda liikumine on praegu ääretult suur. Põhiterritoorium, kus nad täna maailmas ringi liiguvad, on alates Afganistanist ja Pakistanist kuni Iraagi, Süüria ja Põhja-Aafrikani.

Praegustest selgitustest jääb paljuski mulje, et Euroopa sekkumine on seotud majandushuvidega ja maavaradega?

Ütleksin, et kaude jah! Nigeri puhul jah. Põhja-Malis arvatakse olevat uraani, naftat, gaasi, aga seal ei ole isegi kaevandama hakatud. Lõuna-Malis kaevandatakse arvestatav osa maailma kullast, aga sealne piirkond on valitsuse kontrolli all. Pigem on ikkagi kartus, et radikalism võimule tulek ühes riigis hakkab üle kanduma teistesse riikidesse ja siis lähevad segamini nii poliitilised ja majandushuvid. Varem olid paljudes Põhja-Aafrika riikides diktaatorid võimul ja hoidsid ka radikalismi kontrolli all. Pärast režiimide kukkumist on kadunud kontroll radikaalsete ideede ja võitlejate liikumise üle. Praegu ongi probleem selles, et mitmel pool muutub konflikt ususõjaks ja seda sunniitide, šiiidid ja alaviidide vahel. Väga raske on ütelda, millega see kõik Põhja-Aafrikas lõpeb.

Valedele toetunud Iraagi sõja alustamine ja läbikukkumine Afganistanis teevad avalikkuse ettevaatlikuks, et toetada Põhja-Aafrikas sõjalist sekkumist?

Kui on kusagil demokraatlik ülestõus, peab ju toetama. Enamikes kohtades, kus algselt tulid välja demokraatlikud jõud, võtsid võimu religioossed jõud. Näiteks pehmemas vormis nagu moslemi vennaskond Egiptuses, kellel on pikk ajalugu ja tõenäoliselt isegi võimekus riiki valitseda. Radikaalsemad jõud on aga detsentraliseeritud ja ei ole võimelised normaalset riiki juhtima.

Otsused kusagil sekkuda ja kedagi toetada tehakse nii öelda tänaste teadmiste ja info põhjal. Tagantjärele tarkusega võib öelda, et Iraak, Afganistan ja Liibüa oli viga. Aga kas Süüria oli viga, kuna ühed meie partneritest olid Al Qaedast - seda on täna raske hinnata. Olulisem on vastata küsimusele, milline oleks alternatiiv. Mis toimuks, kui ei sekkuks või ei toetaks kedagi? Iraagi puhul, kui suured riigid saavad oma luureteenistuselt pügada, siis on alginformatsioon otsuse  tegemiseks vale, aga see ei ole veel hinnang, kas käituti õigesti. Iraagi küsimuses liitus Eesti Vilniuse grupi avaldusega, toetudes infole, mis tol hetkel oli. Toona püüdsime ühes kohas avalduse teksti muuta. Kirjas oli, et riigisekretär Colin Powell esitas veenvad tõendid massihävitusrelvade kohta Iraagis. Meie pakkusime, et esitati täiendavaid tõendeid. Aga paraku oli kõik juba välja paisatud, seega midagi muuta ja tagasi võtta oli juba hilja.

Mainitud on jälle Al Qaedat - organisatsiooni, millel väidetavalt ei ole keskset juhtimist ja ühtset organisatsiooni. Aga mõjuvõim on alles?

 Algse Al Qaeda keskus on endiselt kuskil Pakistani ja Afganistani piiri lähistel, kuid sellest on järele jäänud ainult kest. USA on suutnud erioperatsioonide ja droonirünnakutega suur osa juhtkonnast likvideerida. Pärast Osama bin Ladeni tapmist on liidriks Ayman al-Zawahiri, kes aegajalt saadab laiali mingeid videoid, mis viimastel aastatel on paljuski suuantud araabia riikide elanikkonnale. Varem oli nende taktika selline, et keskuses langetati otsused ja operatiivne tegutsemine otsustati koha peal. Tänaseks on selge, et mingit keskset koordineerimist enam ei ole. Praegune Al Qaeda on killustunud ja organiseerunud niiöelda kohapeal riigiti ja piirkonniti. Kui palju on neil täna võimekust tegutseda laiemalt näiteks Euroopas ja USAs, on raske öelda. Samas on mitmetes Euroopa riikides arreteeritud tegelasi, kellel on seoseid olnud näiteks Maghrebi Al Qaedaga. Tegemist on liikumisega, mis peab Hispaaniat põliseks islamialaks, mis tuleb tagasi vallutada. Al Qaeda põhiline eesmärk ongi džhaadiideoloogiast lähtuvalt šariaadiseaduste kehtestamine nii laial alal kui võimalik. Näiteks algse Al Qaeda eesmärk oli tõmmata USA nii paljudesse konfliktidesse kui võimalik, millega ta pööraks paljud riigid enda vastu, mis viiks sõdade ja segaduseni. Ja lõppeks see kõik sellega, et hea islam tuleb ja võtab kõik end kontrolli alla. Al Qaeda viga on olnud see, et nad kehtestavad enda kontrollitavatel territooriumitel sedavõrd karmid seadused, et pööravad lõpuks kohalikud elanikud enda vastu. Nii oli see näiteks Sudaanis, Iraagis ja tegelikult ka Afganistanis ja Põhja-Malis. Oluline on, et Al Qaeda äärmuslik agressiivsus on täna probleemiks islamile üldiselt, kuna tekitab moslemite vastaseid meeleolusid maailmas laiemalt. Nii ongi tekkinud olukord, kus islami riigid  tahavad ennast selgelt eristada radikaalidest.

Olukord Afganistanis pole tänaseks väga selgelt normaliseerunud ja sealgi on üheks vastaseks Al Qaeda. Kuidas eristuvad Al Qaeda ja Taliban?

Taliban, ükskõik mida temast räägitakse oli rahvuslik nähtus, mis põhineb islamil. Taliban toetub puštudele ja nende eesmärgid on Afganistani-kesksed. Teisalt on omad probleemid Talibaniga ka Pakistanil. Hiljuti kohtusid Afganistani ja Pakistani presidendid ja lepiti kokku, et Talibani küsimusele püütakse koos leida lahendust. See tähendab, et Talibani püütakse kaasata poliitilistele läbirääkimistele, sest teist teed ei ole. Hea oleks, kui Talibanil oleks oma poliitiline tiib, kellega saaks läbi rääkida. Probleem on selles, et Afganistan jaguneb suuremalt lõuna- ja põhjaosaks. Lõunas on puštud, kes paljuski toetavad Talibani. Põhjas aga nii nimetatud põhja-allianss ja nende vahel on väga keerulised suhted. Praegune situatsioon tõotab kodusõda kohe pärast seda, kui koalitsioon tuleval aastal oma väed Afganistanist välja viib. Väidetavalt osapooled  selleks vaikselt ka valmistuvad. Kui see nii läheb, siis see näitab, et kõik see, mida nimetatakse Afganistani missiooniks, oli asjata. Afganistanis tuleb lahendus ainult siis, kui hõimud omavahel kokku lepivad. Aga Al Qaeda eesmärk on selgelt üleilmne šariaadiseadustega kalifaat, mida nad püüavad järk-järgult laiendes saavutada.

Harri Tiido väljendab intervjuus isiklike seisukohti!