Küllap oleks lõbus öelda: „Olen kommunist.“ See märksõna püüab kiiresti pilke, kohe ollakse tähelepanu keskpunktis. Sama lõbusad on laused: „Olen rassist“, „Olen seksist“, „Olen nats“, võib-olla isegi „Olen fundamentalist“. Kui neid piisavalt tihti korrata, leiab jututubadest kiiresti toredaid roboteid, kes hakkavad sinu sõbraks ja levitavad iga su lauset. Rääkimata päris inimestest, keda ägedad sõnakõlksud tõmbavad ligi nagu kärbsepaber.

Aga miks ma siiski nõnda öelda ei saa? Kas ainult sellepärast, et ma ei ole kommunist, rassist,seksist jne? Niisugune väide veenaks vaid lihtsameelseid. Kui keegi võtaks vaevaks väita, et ma olen nats, kuidas siis tõestada, et ma seda ei ole? Kas tõesti seda lauset lakkamatult korrates ja eitades? Kindlasti mitte. Ainus argument, mis laiemat publikut veenab, on ükskõiksus.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel