Heidit Kaio: Kasutu vene keele õpetamine
Kirjalikuks tööks on vaja pähe õppida 11 sõna, nende seas сибирский кот ja сиамский кот (siberi kass ja siiami kass). Aga bokser, vares ja puudel?
Ülejärgmises tunnis õpib ta ära sõnad бегемот ja папугай (jõehobu ja papagoi) ning “tere päevast” ja “binokkel”. Suve alguseks, pärast aastast tööd, koosneb tema sõnavara umbes viieteistkümnest(!) argielus kasutatavast sõnast.
Murelikud lapsevanemad on Eesti Ekspressile kirjutanud ja helistanud ning nõudnud: “Uurige, miks on meie koolis vene keele tase nii nõrk!”
“Kuidas on võimalik, et mu poeg on õppinud varsti kolm aastat vene keelt ja ta ei oska lihtsaimatki lauset moodustada?” küsib toimetusse kirja saatnud ema. Ta soovitab uurida, kas vene keele abikursustele registreeritud lapsed on samadest koolidest. Teine ema räägib, et astus kooli hoolekogu liikmeks, sest tahtis hoida silma peal vene keele õpetusel – see on kehv. Ta on ise pedagoog ja ütleb, et on mõelnud kirjutada haridusministeeriumile märgukirja vene keele õpetamise madala taseme kohta. Kolmas ütles, et võttis tütrele eraõpetaja.
Ehk on tegu ühe ja sama kooliga? Ei. Nende emade lapsed käivad eri koolides ja pole omavahel kunagi kohtunud. Seega võib arvata, et probleem on laiem.
Mina olen generatsioonist, kes hakkas vene keelt õppima teises klassis. Aasta pärast olime juba kõvad jutupaunikud. Seitsmendast klassist saati tuupisime luuletusi ja ilukirjandust. Aga kümnenda klassi ekskursioonil Moskvas selgus, et me ei oska küsida teed ega osta poest sukkpükse. Õpikutest jäi mulje, nagu oleks vene keeles ainult kirjandus ja luule, aga olmet üldse mitte! Sama tunne tekib praegu vene keele esimese aasta õpikut vaadates. Kuigi meie nõukogude ajal tuupisime pähe grammatilisi finesse ja ilmekaid sõnu, jäi meie vene keel ilma põhjata. Mulle näib, et vahepeal pole midagi muutunud – ka praegu ei ehitata keelele vundamenti, vaid laotakse kive paljale mullale.
Praegused koolilõpetajad tunnistavad tihti ka ise, et on vene keeles nõrgad. Tallinnas kutsutakse Reaalkooli irooniliselt vene keele kallakuga kooliks. Sellise kuvandi on loonud erakordne rangus keeleõppel, kuigi tegemist on täppisteadusi süvendatult õpetava kooliga. Muuseas, nemad kasutavad vene keele õpikuna kurikuulsa kaasmaalaste organisatsiooni Venemaal välja antud Putini-meelset õpikut “Приглашение в Россию” (Kutse Venemaale). Keele õpetamise metoodika on hea, kuid Ekspressi toimetusse helistanud lapsevanem oli šokeeritud õpiku propagandistlikust meelsusest. Et rahulolematus vene keele õpetamisega on lai, siis näib, et tegemist pole üksikute koolide ega mõne õpetaja saamatusega. Ilmselt algab asi metoodikast ja õpikutest.
