Heinz Valk: Stalini vaim lehvib ikka veel
Karin Paulus kuulutas Ekspressis välja püha sõja meie kunstielus parasiteerivatele gerontidele ning eriti kolmele roiskunud vanamehele: Jüri Arrakule, Enn Põldroosile ja minule, kes olles küll ühiskonnas tühiseimast tühisemad marginaalid, on suurusehullustuses toppinud oma räpaseid habemeid täis kõik teleekraanid, nii et sellest mõjust idioodistunud eesti rahva arvates on see kolmik koos Tauno Kangroga ainukesed kunstnikud Eestis.
Millise üleloomuliku nõksuga me rahva oma lummusesse tõmmanud oleme, seda imelist mehhanismi Paulus ei paljasta, küll aga annab mõista, et tänu meile ei tunne kunstinäituste publik huvi ainukeses tõelise kunsti sünnipaigas Kultuurikatlas tehtavate rajude projektide vastu ning tõttab hoopis massiliselt nautima Kunila kollektsiooni mandunud kodanlikku rämpsu.
Kui Pauluse selline arvamus vastaks tegelikkusele, siis võiks see olla hoopis suureks tunnustuseks kolmele taadile, kelle imeline vägi trumpab kümneid kordi üle nii Härmi, Laimre kui ka Koreast toodud Jeesuse poja vastavad võimed, kuid ma pelgan, et Pauluse paranoiline viha kolme habemiku vastu on halvasti mõjunud tema psüühikale, nii et ta on hakanud nägema hallutsinatsioone ja telekat avades peab igat karvast olendit Arrakuks, Põldroosiks või Valguks.
Sest tegelikult olen ma sel aastal osalenud ainult ühes teleusutluses, milles käsitleti minu mälestusteraamatut, Põldroosi on näidatud veelgi vähem. Kolmest taadist kõige dekoratiivsemat, Arrakut, on naissaatejuhid suutnud telestuudiosse meelitada sutsu rohkem. Seega oleme kogusummas olnud aasta jooksul telepildis veidi üle poole tunni, ent sellest kaduvväikesest eetriajast hoolimata oleme Pauluse hinnangul viinud meie kunstielu katastroofi äärele.
Et seda õudust pidurdada, otsustas Paulus kolmiku ühe hoobiga maatasa teha ja teatas, et oleme “kafkalikult räpased ja rõvedad, tulevaste põlvede kulul elavad isad.” Kahtlemata on see hirmujudinaid peale ajav lause eesti kirjasõna kullafondis põlistamist vääriv, kuid sellega keeras Pauluse hungveipinglik raev endale vindi peale ja muutis tema võitleva essee naljanumbriks.
Nagu see lause, nii ka essee pealkiri “Roiskuvad viljad kunstipõllul” ja kogu loo üldtonaalsus on väga sarnased Stalini ajal toimunud kodanlike natsionalistide ja formalistide materdamise tekstidega, uskumatu, et aastal 2010 leidub meil nii tublisid stalinismi õpilasi.
Mis aga puutub kolme äti arvamusliidreiks olemise ihasse, siis olles Pauluse hinnangul seniilsed ajukääbikud, ei ole me ometi nii lollid, et tahaksime tänases tigedust täis Eesti avalikus elus mingit olulist rolli etendada. Otse vastupidi, eelistame kogu sellest jaburusest, mida Pauluse essee nii markantselt demonstreerib, võimalikult kaugel olla. Põldroos tõmbus juba tükk aega tagasi mingisse Viljandimaa tallu. Ka mina eelistaksin tundmatuna elada mõnes Hiiumaa männitukas, kuid ma ei raatsi loobuda roiskunud kodanlikest mõnudest, mida mulle pakuvad Tallinna raamatu- ja antiigipoed, nii et Pauluse õuduseks tolgendan pealinnas edaspidigi.
