Heldur Meerits: Majanduslik inimene ja poliitiline loom
Hardo Pajula värske raamat “Majanduslik inimene ja poliitiline loom” on tähelepanuväärne lugemine.
Puudutatakse nii ajalugu kui majandusajalugu, majandusmõtte ajalugu, majandusteadust ja politoloogiat ning enamatki. Selline kirjusus on vägagi asjakohane, mis tahes teadusharu on ju elust välja lõigatud ja siis oma reeglite järgi süstematiseeritud teadmiste kogum. Ent siit jälle tagasi päriselu juurde jõudmine ei õnnestu igaühel. Pajulal läks aga sedavõrd hästi, et pean seda teost läbi aegade parimaks eesti keeles, laiemale publikule kirjutatud majandusraamatuks. Kuigi otseselt on sihikul käesolev võlakriis, siis leiab siit mõtteid palju laiemal skaalal.
Paljude võimaluste hulgast tundub huvitavaim mõttelõnga harutada demokraatia ja majanduse seose asjus. Pajula on nende hulgas, kes peavad Rooma impeeriumi languse põhjuseks võimetust uusi maid vallutada (loe: lisaressursse hankida) ja samal ajal üsna keerulist ühiskonda ülal pidada. Napoleon ja Hitler on tuntuimad näited välismaal maksukogumist harrastanud valitsejatest. Aga ka laenamine on ammutuntud viis kuludele katteallika leidmiseks. Kui vanasti oli peamiseks kulude põhjustajaks sõdimine, siis tänapäeval on selleks paljus saanud heaoluriik – või õigupoolest hoolekanderiik, kui termini allikate juurde tagasi pöörduda. Kui vaadata kristlust või kommunismi, siis mõlema lubadus seisneb paradiisi – teisel juhul siis kommunismi – jõudmises. Lääneliku demokraatia paremust põhjendatakse sageli suhtelise eelisena teiste valitsemisvormide ees. Ehk et: on see demokraatia mis ta on, aga teised vormid on veelgi hullemad. Nii jääb eesmärgina näppude vahele peamiselt inimeste heaolu parandamine. Üllatavalt oleme jõudnud sinnamaale, et räägitakse paranevast elujärjest kui õigustatud ootusest. Olen nõus, et parema elu ootus on loomulik ja arusaadav. Ent mis otsast on selline ootus õigustatud? Sellele oskavad vist küll vaid juristid vastata.
On imestatud, kuidas nüüdsel ajal leiavad üle Euroopa parempopulistlikud erakonnad järjest enam toetuspinda. Kõige silmatorkavam joon nende juures on võõraviha, suunatus immigratsiooni vastu. Kuid selle kõrval on neil kõigil ka oma vaated majandusele. Kuigi nende retseptid lahendusteks on üldjuhul naiivsed ja mittetoimivad, tasuks vaadata ka probleeme, millele nad reageerivad, mis nende valijaid erutavad. Tööpuudus ja toimetulek kuuluvad kindlalt olulisemate märksõnade hulka. “Vanad” erakonnad on nii mõndagi lubanud, kuid nende sõnum pole veenev. Õnne ja heaolu küll lubatakse, kuid paljud inimesed ei oska oma igapäevaelust seda leida. Nii pole ime, et tänavu juulis ei näinud Viktor Orban Ungari tulevikku ei liberaalses ega heaoluriigis, vaid hoopis töötegijate riigis.
Tuleb ka tähele panna, et demokraatia pole enam see mis prantsuse revolutsiooni ajal. Valijaskond on järjest laienenud. Valijaid võis kaugemas minevikus kirjeldada kui eliidi liikmeid. Teatav sarnasus on siin kõrgharidusega. Enne oli kõrgharidus üldjuhul vaid väikese eliidi pärisosa. Täna räägime massilisest kõrgharidusest (nojah, siiski peetakse silmas umbes 40% earühmast), ning sinnapoole liikumisel kuuleme dramaatilisi hüüdeid kõrghariduse allakäigust. Koos valijaskonna laienemisega on rõhk liikunud järjest rohkem riigi raha abil inimeste toimetuleku tagamisele. Seejuures on toimetuleku mõiste üha laienenud. Ning vastavalt kasvab ka surve riigi rahakotile. Erand pole ka Eesti koos oma “professionaliseerunud” poliitikutega. Alates 2008. aastast on kõik riigieelarved vastu võetud puudujäägiga. Nüüd on mänguväljakule ilmunud tundmatu päritolu ning piiratud kõnevõimega loom, struktuurne tasakaal. Esialgu paistab ta oskavat väljendada vaid ühte mõtet: riigieelarve nominaalne puudujääk on põhjendatud.
Muidugi võib küsida, mis siis puudujäägis ja kasvavas riigivõlas halba on. Alguses, jah, polegi miskit hullu lahti. Aga koos võlaga kasvavad ka intressikulud. Ning mida suuremaks võlg kasvab, seda suuremaks läheb ka risk, et võlausaldajad muutuvad umbusklikuks. See omakorda tähendab juba intressimäärade ja -summade kasvu. Ning ühel hetkel võib muutuda võlg üle jõu käivaks. Siit välja on ainult kaks teed: kas lahustada inflatsiooniga võlg ära või kirjutada võlg maha. Mõlemat on ajaloo jooksul korduvalt ka tehtud. Riigivõlg pole igiliikur, mis iseenesest sooja annab. Kinni maksavad selle kas maksumaksjad, võlausaldajad või hoiustajad. Igaüks saab hinnata, millises rollis tema end näeb.
Berliini müüri langemisel rõõmustas Fukuyama ajaloo lõpu kättejõudmise üle. See pidi tähendama lääneliku demokraatia lõplikku võitu. Kardetavasti oli rõõm enneaegne. Hiina ja (kuni viimase ajani) Venemaa on suutnud samuti oma inimeste elujärge parandada. Ungaris ja Türgis valitsevad vastavalt Orban ja Erdoğan tugeva parlamendienamuse toel ja naudivad rahva toetust. Hongkongi valimisdiskussioonis räägiti lääneliku demokraatia nõrkadest külgedest vägagi avatud tekstiga. Meie valiku eelised ei paista võrdluses teise tee valinud maadega enam iseenesestmõistetavad. Kuidas siis olla?
Laenan katke Hardo Pajula raamatu motost “... inimesed ja rahvad ei võta kunagi õppust, ja kui võtavadki, on nende lainepõhi juba lähedal”. See lõik kõlab pessimistlikult, kuid ilmtingimata ei pea ju nii minema. Meie poliitiliselt eliidilt on raske lahendust loota. Juba aastaid on räägitud riigireformist, rahvastiku vananemisest, euroraha vähenemisest, väljarändest, kuid ka käesolev valimisdebatt ei näita valmisolekut julgemateks sammudeks. Ilmselt ei paista erakonnajuhtidele järgmise nelja aasta perspektiivis elu veel piisavalt hull, et julgemate mõtetega riskida.
Ühe arstirohu pakkus välja Siim Kallas, selleks hetkeks juba vaba mees. Kahekojaline parlament võiks Eestis vähemalt pidurdada allakäiku. Siiski jättis Kallas lahtiseks, kuidas saaks teine koda moodustatud, mis annaks talle legitiimsuse. Pätsu aegadesse ei tahaks ideede järele kuidagi minna. Ise julgeksin pakkuda: valigem Eesti parlamendi teine koda haridusliku tsensuse alusel. Esimese hooga tahaks hing valima lubada vaid magistrid ja doktorid. Kuid ehk jääb see ring siiski liiga kitsaks. Nii tasuks valijate hulka arvata kõik bakalaureusekraadist alates. Eesti senist hariduslembust arvestades võiks see olla vastuvõetav enamikule meist ja ehk sõeluks selline süsteem paremini välja riigi ja rahva pikaajaliste huvide esindajad.
Hardo Pajula raamat “Majanduslik inimene ja poliitiline loom” (Swedbank ja EfTEN Capital, 2014) jõuab müügile 2015. aasta alguses.
