18.04.2008, 00:00
Hispaania tomatite vahel
Mind on hakatud toidupoes vaatama. Ma ei tea, kui palju on neid, kes loevad
Eesti Ekspressi, aga kindlasti ostavad paljud lugejad oma toidu samast
marketist kust mina. Nad jälgivad mind vargsi värske kapsa kuhja
tagant, kuni meie pilgud kohtuvad. Siis pööravad silmad maha, nagu
oleks põrandale välja pandud mingi huvitav kaup.
Ma
olen päriselus üsna sarnane oma fotoga, ainult et hambad on mul
nüüd paremas korras.
Muidu olen ma hõlpsasti
äratuntav tavaline inimene, kes pole kunagi pidanud kandma kuulsuse
koormat. Kõige lähem juhus oli Vancouveris, kui mu Eesti-Kanada
bänd Reckless Dentistry esines Much Musicu kanalil videoga “Tuusik
vanaemale”. Me olime oma arust lahedamad kui tegelikult ja mina ei olnud
suurem asi bassimees. See kuulsus jäi põhjendatult
lühiajaliseks.
Mulle on öeldud, et kirjutamine tuleb mul
paremini välja kui muusika tegemine ja ma loodan väga, et nii ongi.
Aga mida populaarsemaks mu kolumnid lehes muutuvad, seda vähem ma julgen
öelda, et olen kuulsuseks valmis. Ja kuulsus on Eestis väga isemoodi
asi.
Andy Warhol ütles, et millalgi saab igaüks olla
viisteist minutit kuulus, aga ta ei elanud riigis, mille rahvaarv on
väiksem kui tema jalutuspiirkonnas Manhattanil.
Huvitudes
Warholi prognoosist Eesti kontekstis, otsustasin rakendada teaduslikku
lähenemist.
Võtsin ette telekavad ja arvutasin
välja, et kolm Eesti telekanalit teevad kokku 1 450 800 minutit saateid
aastas. Kui võtta Eesti keskmiseks elueaks 65 aastat, jätkub
ühele inimesele eluajal üle 94 miljoni minuti eetriaega, mis
kõik on tarvis ära täita. Kui jagada see eesti keelt
kõneleva rahva arvuga (pisut üle 920 000), jääb igale
mehele, naisele ja lapsele kohalikel telekanalitel 102 minutit esinemisruumi.
Kujutage ette “Meie” episoodi, mis ei lõpe ega
lõpe.
Teaduskallakuga lugejad hakkavad nüüd
protestima. Muidugi täidetakse saateaeg osaliselt välismaiste
programmidega. Aga see-eest ei arvestanud ma teisi meediume, nagu raadio,
ajalehed-ajakirjad ja internet. Imikud, vanurid ja vaesed jätsin ka
valimist välja arvamata.
Nimetatud korrektsiooniga
võtaks stsenaarium Warholi enese jalust nõrgaks. Jah, eestlastel
on painav kohustus toita kuulsuse lõket.
Õnneks leidub
Eestis neid, kes on valmis ennastohverdavalt kandma seda koormat nii teie kui
minu eest. Näiteks Anu Saagim. Kui Anul sõnad otsa lõpevad,
siis ta laseb teha tätoveeringu või botox’i-kuuri või
rindu suurendada. Siis on jälle, millest rääkida. Kui ta kunagi
plastilise kirurgia ja iluprotseduuride varamu ammendab, siis ma ei
üllatuks, kui ta hakkaks katsetama proteesidega. Kes meist poleks vaikselt
mõelnud, milline kunstsäär on kõige seksikam?
Või võtame Ninjad. Minu muusika see ei ole – kuigi
nende ingliskeelsete lugude pealkirjad ei ole kehvemad kui minu bändi
“Tuusik vanaemale” –, samas aga on tüdrukud täitnud
oma kodanikukohuse kuulsuse pärast kannatades. Nad lendasid Iraaki ja
valasid seal kuulivestides higi ainult selleks, et koju
jõudes lugeda pealkirja “Kavatseme ühel ajal lapsed
saada”.
Poliitikutel on veel raskem. Kui mõni poliitik
teleekraanile ilmub, krimpsutab pool Eestit nägu või sülitab.
Poliitikute sõimamine on sama hästi kui rahvuslik ajaviide. Aga
kuna paljud neist on selle ära teeninud ja kuna neile makstakse
hästi, on neile raske kaasa tunda.
Kuulsus tungib isegi
välismaalaste ridadesse. Fakt on see, et iga eesti keelt õppiv
välismaalane jõuab lõpuks televisiooni ja annab inter
vjuu. Mitte kunagi ei küsita neilt midagi arukat, pigem tuuakse nad
saatesse, et nad saaksid end stuudioprožektorite all nagu ahvid sügada.
Nende töö on naeratada, paar eestikeelset lauset purssida ja
näidata venelastele:
“No näete nüüd, pole
ju võimatu keelt selgeks õppida!” (Tühja sellest,
et venelased Eesti telekanaleid ei vaata.)
Mõned mu
sõbrad on kuulsad eestlased. Kuigi rahvas enamasti austab nende eraelu
puutmatust – harva tuleb keegi neilt autogrammi küsima –, ei
paista neil kuulsusest ka mingit kasu olevat. Politsei ei löö kulpi
ega tõmba trahvikviitungit tükkideks, kui nad kiirust
ületavad, pigem tuleb neil kaks korda alkomeetrisse puhuda. Kuulsus ei
taga paremat parkimiskohta ega paremat lauda restoranis ja ammugi ei too raha
sisse. Selveris mind küll vahitakse, aga honorar, mida ma oma kolumni eest
saan, jääb ikka ühesuguseks. Paljud kuulsad eestlased elavad
tüüpilist keskklassi elu või veel kehvemini. Mis mõte
sellel siis on?
Nüüd on muidugi juba hilja, aga oleksin ma
seda teadnud, oleksin lasknud riputada oma kolumni juurde kellegi teise pildi.
Kellegi, kes on juba nagunii kuulus või kes tõesti tahaks olla.
Samas – kui oma seisukohtade väljendamise eest ajalehes
tuleb leppida mõningase kuulsusega, siis ilmselt ei ole mul
põhjust kurta. Ainult palun tehke mulle üks heategu: ärge
piiluge mind Hispaania tomatite vahel. Astuge ligi ja tutvustage end. Siis
oleme kumbki leidnud uue tuttava ja mina ei tunne ennast oma vastse
kuulsusega nii kohmetult