Ma olen päriselus üsna sarnane oma fotoga, ainult et hambad on mul nüüd paremas korras.


Muidu olen ma hõlpsasti äratuntav tavaline inimene, kes pole kunagi pidanud kandma kuulsuse koormat. Kõige lähem juhus oli Vancouveris, kui mu Eesti-Kanada bänd Reckless Dentistry esines Much Musicu kanalil videoga “Tuusik vanaemale”. Me olime oma arust lahedamad kui tegelikult ja mina ei olnud suurem asi bassimees. See kuulsus jäi põhjendatult lühiajaliseks.


Mulle on öeldud, et kirjutamine tuleb mul paremini välja kui muusika tegemine ja ma loodan väga, et nii ongi. Aga mida populaarsemaks mu kolumnid lehes muutuvad, seda vähem ma julgen öelda, et olen kuulsuseks valmis. Ja kuulsus on Eestis väga isemoodi asi.


Andy Warhol ütles, et millalgi saab igaüks olla viisteist minutit kuulus, aga ta ei elanud riigis, mille rahvaarv on väiksem kui tema jalutuspiirkonnas Manhattanil.


Huvitudes Warholi prognoosist Eesti kontekstis, otsustasin rakendada teaduslikku lähenemist.


Võtsin ette telekavad ja arvutasin välja, et kolm Eesti telekanalit teevad kokku 1 450 800 minutit saateid aastas. Kui võtta Eesti keskmiseks elueaks 65 aastat, jätkub ühele inimesele eluajal üle 94 miljoni minuti eetriaega, mis kõik on tarvis ära täita. Kui jagada see eesti keelt kõneleva rahva arvuga (pisut üle 920 000), jääb igale mehele, naisele ja lapsele kohalikel telekanalitel 102 minutit esinemisruumi. Kujutage ette “Meie” episoodi, mis ei lõpe ega lõpe.


Teaduskallakuga lugejad hakkavad nüüd protestima. Muidugi täidetakse saateaeg osaliselt välismaiste programmidega. Aga see-eest ei arvestanud ma teisi meediume, nagu raadio, ajalehed-ajakirjad ja internet. Imikud, vanurid ja vaesed jätsin ka valimist välja arvamata.


Nimetatud korrektsiooniga võtaks stsenaarium Warholi enese jalust nõrgaks. Jah, eestlastel on painav kohustus toita kuulsuse lõket.


Õnneks leidub Eestis neid, kes on valmis ennastohverdavalt kandma seda koormat nii teie kui minu eest. Näiteks Anu Saagim. Kui Anul sõnad otsa lõpevad, siis ta laseb teha tätoveeringu või botox’i-kuuri või rindu suurendada. Siis on jälle, millest rääkida. Kui ta kunagi plastilise kirurgia ja iluprotseduuride varamu ammendab, siis ma ei üllatuks, kui ta hakkaks katsetama proteesidega. Kes meist poleks vaikselt mõelnud, milline kunstsäär on kõige seksikam?


Või võtame Ninjad. Minu muusika see ei ole – kuigi nende ingliskeelsete lugude pealkirjad ei ole kehvemad kui minu bändi “Tuusik vanaemale” –, samas aga on tüdrukud täitnud oma kodanikukohuse kuulsuse pärast kannatades. Nad lendasid Iraaki ja valasid seal kuulivestides higi ainult selleks, et koju jõudes lugeda pealkirja “Kavatseme ühel ajal lapsed saada”.


Poliitikutel on veel raskem. Kui mõni poliitik teleekraanile ilmub, krimpsutab pool Eestit nägu või sülitab. Poliitikute sõimamine on sama hästi kui rahvuslik ajaviide. Aga kuna paljud neist on selle ära teeninud ja kuna neile makstakse hästi, on neile raske kaasa tunda.


Kuulsus tungib isegi välismaalaste ridadesse. Fakt on see, et iga eesti keelt õppiv välismaalane jõuab lõpuks televisiooni ja annab inter vjuu. Mitte kunagi ei küsita neilt midagi arukat, pigem tuuakse nad saatesse, et nad saaksid end stuudioprožektorite all nagu ahvid sügada. Nende töö on naeratada, paar eestikeelset lauset purssida ja näidata venelastele:


“No näete nüüd, pole ju võimatu keelt selgeks õppida!” (Tühja sellest, et venelased Eesti telekanaleid ei vaata.)


Mõned mu sõbrad on kuulsad eestlased. Kuigi rahvas enamasti austab nende eraelu puutmatust – harva tuleb keegi neilt autogrammi küsima –, ei paista neil kuulsusest ka mingit kasu olevat. Politsei ei löö kulpi ega tõmba trahvikviitungit tükkideks, kui nad kiirust ületavad, pigem tuleb neil kaks korda alkomeetrisse puhuda. Kuulsus ei taga paremat parkimiskohta ega paremat lauda restoranis ja ammugi ei too raha sisse. Selveris mind küll vahitakse, aga honorar, mida ma oma kolumni eest saan, jääb ikka ühesuguseks. Paljud kuulsad eestlased elavad tüüpilist keskklassi elu või veel kehvemini. Mis mõte sellel siis on?


Nüüd on muidugi juba hilja, aga oleksin ma seda teadnud, oleksin lasknud riputada oma kolumni juurde kellegi teise pildi. Kellegi, kes on juba nagunii kuulus või kes tõesti tahaks olla.


Samas – kui oma seisukohtade väljendamise eest ajalehes tuleb leppida mõningase kuulsusega, siis ilmselt ei ole mul põhjust kurta. Ainult palun tehke mulle üks heategu: ärge piiluge mind Hispaania tomatite vahel. Astuge ligi ja tutvustage end. Siis oleme kumbki leidnud uue tuttava ja mina ei tunne ennast oma vastse kuulsusega nii kohmetult