23.08.2007, 00:00
Igatsus kommuuni järele
Mis tõmbab paljusid pärast töist kontoris
istumist vaba aega veetma ekraani ees, süüvimaks
virtuaaltegelikkusse? Suhtlema “Second Life’is”
väljamõeldud identiteedi all teiste avataridega? Või msnis
kellegi teisena lobisema või varjunime all blogi pidama? Maises elus
edukad prominendid kilkavad lapse kombel, kuidas nad eri netikommuunides on
saavutanud uutmoodi positsiooni teiste nimede all, kellegi teisena, olgu
siduv teema siis köök, paranormaalsed nähtused või
pereelu. Kui küsida, miks keegi avatarina netis möllab, saab
vastuseks, et see on lihtsalt tore.
Sain siiski ühel õhtul juhuslikult “valgustuse” ja arvatavasti mõistan nüüd virtuaaltegelikkuses uitavaid kaasinimesi paremini. ARTE hipiteemalises dokumentaalfilmis “Summer of Love” nägid moodsa elu analüüsijad just tänases iseorganiseeruvas, vabas ja fantaasialendu võimaldavas virtuaalmaailmas – näiteks portaalide juurde kujunenud netisõpruskondades – 1960. aastate kommuunielu taassündi. Väidetavalt ei otsinud inimesed ka siis kommuunides mitte niivõrd uutmoodi füüsilist lähedust kui just ühtekuuluvust ja mõttekaaslust. Lisaks võimalust elada teist elu, teha uus algus, pühkides jäljetult maha eelneva.
Hipikommuunid tekkisid protestiks ratsionaalse, mõistliku, reeglistatud, seadustega reguleeritud ja tõhusa elu vastu (1960. aastate Läänes teadagi kapitalismi vastu). Märksõna oli muidugi vabadus, vabadus kapitalismi, rahateenimise, perekondlike kohustuste ja moraali ahelatest. Vaesus ega hariduse kättesaamatus ei takistanud hea elu katsetamist pilvesumuses ühiselus, nagu ka kõrge klassipositsioon (lugusid rikaste perede tülpinud lastest, kes kõikide võimaluste seast valisid vabaduse, on palju käiatud). Õnnelik olemist võis proovida igaüks, vaatamata päritolule, mitmel erineval moel.
Hipide valutu suubumine kodanliku heaolu rüppe 1970. aastatel tõi ka neist inspireerunud ja uut ajastut kuulutanud maailmaparandajad-teoreetikud maa peale tagasi. Hipiliikumise krahh ei muutnud üht: veendumust, et soov olla vaba ja õnnelik süsteemide kiuste on inimloomusele midagi tunnuslikku.
Muide, pole juhus, et “Second Life’i” tegelaskujude nimetus avatar tuleb sanskriti keelest ja tähendab maist kehastust. Ka hipid flirtisid ida filosoofiatega, mis usutavasti tabavad paremini inimliku olemasolu mõtet.
Väljamõeldud identiteetide all täna foorumite, listide, blogide ja teiste virtuaalruumide juurde tekkinud kommuunides ei otsi “teist elu” mitte ainult päriselu läbikukkujad, nagu võiks oletada, vaid pigem on virtuaalruumist saanud materiaalselt ja sotsiaalselt edukate enese väljaelamise võimalus. Kui sa oled rikas ja kuulus, on “teise elu” ehk vabaduse otsimine ilmselt mõistetavamgi. Arvamusliider, firmajuht või parteiisik, kes päriselus peab kaaluma iga sõna ja tegu, võib vahetatud identiteedi all rääkida, mis alateadvuses pakitseb, ja teha seda, mida kunagi pole teinud; ja nagu maailmauudistes kuulda, on kerkinud juba küsimus, mida teha nendega, kes virtuaalruumis ilmutavad näiteks pedofiilseid kalduvusi. “Second Life’is” hoogustub lisaks kinnisvaraärile teadagi ka pornotööstus. Seks võõraga on ju üks inimfantaasiate arhetüüpe ja virtuaalruumi kandub tasapisi üle kogu mitmetahuline tegelikkus.
Hipielule pani sageli raamid kokkukukkuv füüsis. Vaim tahtis küll ainetest tiivustatuna vabalt lennata, kuid kehad ei pidanud vastu. Varem või hiljem tuleb virtuaalsest teisest elust välja tulla ka tänastel ekraani ees konutavatel kehadel, kelle teadvus lendab kuskil avarustes.
Teistega koosolemisest ja õnnest jäävad siis päris tegelikkusse märgiks maha vaid punetavad silmad ja kleepuv arvutiklaviatuur (nagu üks “Second Life’i” kriitik selle looja Lindeni arvel õelutses).
Pärast ekraani kustumist on üksinduse kõledus suurem kui kunagi varem.
Sain siiski ühel õhtul juhuslikult “valgustuse” ja arvatavasti mõistan nüüd virtuaaltegelikkuses uitavaid kaasinimesi paremini. ARTE hipiteemalises dokumentaalfilmis “Summer of Love” nägid moodsa elu analüüsijad just tänases iseorganiseeruvas, vabas ja fantaasialendu võimaldavas virtuaalmaailmas – näiteks portaalide juurde kujunenud netisõpruskondades – 1960. aastate kommuunielu taassündi. Väidetavalt ei otsinud inimesed ka siis kommuunides mitte niivõrd uutmoodi füüsilist lähedust kui just ühtekuuluvust ja mõttekaaslust. Lisaks võimalust elada teist elu, teha uus algus, pühkides jäljetult maha eelneva.
Hipikommuunid tekkisid protestiks ratsionaalse, mõistliku, reeglistatud, seadustega reguleeritud ja tõhusa elu vastu (1960. aastate Läänes teadagi kapitalismi vastu). Märksõna oli muidugi vabadus, vabadus kapitalismi, rahateenimise, perekondlike kohustuste ja moraali ahelatest. Vaesus ega hariduse kättesaamatus ei takistanud hea elu katsetamist pilvesumuses ühiselus, nagu ka kõrge klassipositsioon (lugusid rikaste perede tülpinud lastest, kes kõikide võimaluste seast valisid vabaduse, on palju käiatud). Õnnelik olemist võis proovida igaüks, vaatamata päritolule, mitmel erineval moel.
Hipide valutu suubumine kodanliku heaolu rüppe 1970. aastatel tõi ka neist inspireerunud ja uut ajastut kuulutanud maailmaparandajad-teoreetikud maa peale tagasi. Hipiliikumise krahh ei muutnud üht: veendumust, et soov olla vaba ja õnnelik süsteemide kiuste on inimloomusele midagi tunnuslikku.
Muide, pole juhus, et “Second Life’i” tegelaskujude nimetus avatar tuleb sanskriti keelest ja tähendab maist kehastust. Ka hipid flirtisid ida filosoofiatega, mis usutavasti tabavad paremini inimliku olemasolu mõtet.
Väljamõeldud identiteetide all täna foorumite, listide, blogide ja teiste virtuaalruumide juurde tekkinud kommuunides ei otsi “teist elu” mitte ainult päriselu läbikukkujad, nagu võiks oletada, vaid pigem on virtuaalruumist saanud materiaalselt ja sotsiaalselt edukate enese väljaelamise võimalus. Kui sa oled rikas ja kuulus, on “teise elu” ehk vabaduse otsimine ilmselt mõistetavamgi. Arvamusliider, firmajuht või parteiisik, kes päriselus peab kaaluma iga sõna ja tegu, võib vahetatud identiteedi all rääkida, mis alateadvuses pakitseb, ja teha seda, mida kunagi pole teinud; ja nagu maailmauudistes kuulda, on kerkinud juba küsimus, mida teha nendega, kes virtuaalruumis ilmutavad näiteks pedofiilseid kalduvusi. “Second Life’is” hoogustub lisaks kinnisvaraärile teadagi ka pornotööstus. Seks võõraga on ju üks inimfantaasiate arhetüüpe ja virtuaalruumi kandub tasapisi üle kogu mitmetahuline tegelikkus.
Hipielule pani sageli raamid kokkukukkuv füüsis. Vaim tahtis küll ainetest tiivustatuna vabalt lennata, kuid kehad ei pidanud vastu. Varem või hiljem tuleb virtuaalsest teisest elust välja tulla ka tänastel ekraani ees konutavatel kehadel, kelle teadvus lendab kuskil avarustes.
Teistega koosolemisest ja õnnest jäävad siis päris tegelikkusse märgiks maha vaid punetavad silmad ja kleepuv arvutiklaviatuur (nagu üks “Second Life’i” kriitik selle looja Lindeni arvel õelutses).
Pärast ekraani kustumist on üksinduse kõledus suurem kui kunagi varem.