„Ta teadis, milline kõigist nendest inimestest, keda ta oli endas kandnud, nagu neid kannab igaüks oma elu alguses, milline nendest erinevatest olevustest, kes ühiselt ajavad juuri, ilma et need sassi läheksid, oli olnud tema ise – ja selle valiku, mille saatus inimeses teeb, oli tema teinud teadlikult ja julgelt.“ Nii kirjutab nobelist ja absurdistiks peetav Albert Camus aastal 1938 oma esikromaanis „Õnnelik surm“.

Eesti on sada täis ja käib teadmis­põhine revolutsioon, kuid individuaalne õnn on endiselt kaugel: teismelised kinnitavad selle puudumist suitsiididega, presidendid otsivad lahendust kärgperes, aseksuaalid päästavad lastetusega maailma. Paradigma on muutunud – tähelepanu pöördunud rahva vabaduselt indivii­dile. Suvalisest vaimse tervise portaalist leiab tõdemuse, et igal inimesel on õigus oma kogemusele, õnnele ja rahulolule. Kas on siis ehk aeg muuta ka õigusmõtlemist?