Heisl Vaher on unearst. Foto: KRISTJAN TEEDEMA/Scanpix

Olen mõelnud, et mõned vanasõnadest ongi väga vanad arusaamad ja need võiks rahumeeli ära unustada. Näiteks „vara tööle, hilja voodi – nõnda rikkus majja toodi“, sest sellega võivad rikkaks saada ainult matusekorraldajad ja loomulikult ka unearstid.

Miks? Sest bioloogiline kell on inimestel päriselt olemas. Tegelikult on neid kellamehhanisme meis mitmeid: neid, mis vanandavad ja muudavad genoomi, ja neid, mis aeglustavad ainevahetust. Siin kirjutan meie ööpäevasest kellast. Seda kutsutakse ka tsirkaadrütmiks ja sellega kaasneb terve rida protsesse, mis ärkvel- ja aktiivsest olekust kuni une ja taastumiseni viivad. Loomulikult pole see rütm mitte ainult inimestel, vaid kõigil elusolenditel. Selle olemus on sügavalt evolutsiooniline ja tuleneb Maa pöörlemisest. Pika evolutsiooni käigus on selle rütm muutunud genoomi osaks.

Käesoleva aasta Nobeli meditsiini­auhind anti tsirkaadrütmi käivitava molekulaarse kella avastamise eest. Kui veelgi täpsem olla, siis selle genoomiosa avastamise eest, mis selle kella tekitab ja mille tõttu ööpäevane rütm on osa meist, nagu juukse- või nahavärv või see, kas me talume gluteeni või mitte.

Nagu kõik suured avastused on ka geneetiliselt määratud ­ööpäevase kella toimemehhanism arusaadav. 2017. aastal Nobeli meditsiiniauhinna saanud Jeffrey C. Hall, Michael Rosbash ja Michael W. Young tegid kindlaks, et äädikakärbestel on geen, mille abil uneajal sünteesitakse rakku valku, mis päeva jooksul laguneb. PER-valguks kutsutu kontsentratsioon võngubki 24tunnises tsüklis. Võnkumine saab võimalikuks seetõttu, et PER-valk suunatakse veel ühe valgu abil rakutuuma ja seal see pär­sibki teda ennast sünteesiva geeni aktiivsuse. Valk laguneb (see on loomulik protsess), aga geen, millest valk tuleneb, muutub taas aktiivseks ja järgmisel ööl sünteesitakse taas sobilik kogus PER-valku. Kell tiksub.

Äädikakärbsel on geneetilisel tasemel olemas suur osa samadest omadustest mis inimeselgi. Ja seetõttu on ligikaudu 175 megabaidi suuruse genoomiga äädikakärbes hea mudelorganism, et uurida 3,3gigabaidise genoomiga inimest. Mis puudutab ööpäevast rütmi ja seda käivitavat biokeemilist kella, siis polegi inimesel ja äädikakärbsel palju vahet.

Inimestena jaguneme hommiku- ja õhtuinimesteks ehk lõokesteks ja öökullideks, kuigi valdav osa meist on nende kahe tüübi vahepeal.

Inimestena jaguneme hommiku- ja õhtuinimesteks ehk lõokesteks ja öökullideks, kuigi valdav osa meist on nende kahe tüübi vahepeal. Vananedes toimub nihe hommikutüübi suunas, samas kui teismelistel toimub füsioloogiline faasinihe minna magama hiljem ning ka ärgata hiljem. Teismeliste vähest uneaega soodustavad nii bioloogilised muutused kehas, elustiili valikud (nutiseadmete kasutamine) kui akadeemilised nõudmised. Kuid varane koolialgusaeg (enne 8.30 hommikul) on selgelt üks oluline asjaolu, mille muutmine annaks lastele võimaluse puhata ja taastuda koolinädala sees. Hilisema koolitundide algusaja sotsiaalmajanduslikku kasu on näidanud teisel pool ookeani korraldatud uuringud. Teismeliste unevajadus on keskmiselt 8,5–9,5 tundi. Kuna kahepäevane nädalavahetus jääb unevõla tasumiseks lühikeseks, siis arutatakse unemeditsiini ringkondades võimaluse üle rakendada teismeliste (ja miks ka mitte üliõpilaste) puhul üleminekut neljapäevasele töönädalale ning võimaldada kolm unedeprivatsioonist taastumise päeva.

Inimorganismi une ja ärkveloleku rütmi häirib tõsiselt kaks korda aastas toimuv kellakeeramine. Liikumine suveajale vähendab äkiliselt uneaega ühe tunni võrra, mistõttu esineb kella ettekeeramise järgsel nädalal tunduvalt rohkem südameveresoonkonna häireid, päevase liigse unisuse tõttu on kasvanud liiklusõnnetuste arv ning tööajal kasutatakse internetti mitte tööst lähtuvateks ülesanneteks oluliselt rohkem.

Pikka aega kestva unevõla ehk unedeprivatsiooni korral kujuneb välja kahte tüüpi une-ärkveloleku häireid: liigne päevane unisus või insomnia ehk unetus, ühtlasi võivad mõlemad häired ka koos esineda. Tsirkadiaanse rütmi lühiajalised väliskeskkonnast tingitud kõikumised suudab terve organism kompenseerida, kuid pikaajaline unevõlg soodustab krooniliste terviseprobleemide teket ning ägenemist. Näiteks on valvetöö tegijatel suurem risk haigestuda pahaloomulistesse kasvajatesse. Elukutse valikule võiks eelneda une ja ärkveloleku rütmi ehk kronotüübi kindlaks tegemine. Seejärel saab otsustada, kas valvetöö on pikemas perspektiivis üldse vastuvõetav.

Mõnevõrra vastuokslik, aga positiivne suundumus on üha sagedasem personaalsete nutiseadmete kasutamine une ja ärkveloleku rütmi hindamiseks. Sageli saab siit esmase viite, et une ja ärkvelolekuga on midagi korrast ära. Vastuoluliseks tuleb aga pidada seda, et mitmesugused nutiseadmed võivad pikendada õhtust dispositsiooni sinisele valgusele. Õnneks on paljudel nutivahenditel juba olemas õhtu- või öörežiim, mis mõnevõrra pidurdab silma võrkkesta ning käbikeha vahelise ühendustee toimimist (mis mõjutab und soodustava hormooni – melatoniini tootmist). Vähema kui seitsmetunnilise järjest kestva unega ei tohiks täiskasvanu leppida. Valvetöötajatele on olenevalt nende une-ärkveloleku rütmist ehk kronotüübist võimalik koostada sobilik une-ärkveloleku ajakava, hinnates kehalist aktiivsust ning näiteks süljest määrata melatoniini eritumise ajad ööpäeva lõikes.

Unejälgimise seadmete kasutamine on hea, kuna annab inimesele ülevaate, aga samuti võimaluse ise otsustada, millisel viisil oma une-ärkvel­oleku rütmi parandada. Unemeditsiin võib olla üks esimesi erialasid, kus isalik ülehoolitsus – arst ütleb, patsient teeb – on kadumas. Olulised ja esmased muudatused une-ärkveloleku rütmis teeb inimene ise ning arst on siin infojagaja ning toetaja.

Liiga lühikest uneaega ning ebakvaliteetset und, mille põhjuseks võivad olla ka muud unehäired, nagu uneapnoe, perioodiline jäsemete liigutamine jm, seostatakse liigse päevase unisuse, südameveresoonkonna haiguste ägenemise ning nendesse enneaegse suremisega. Samuti kaasneb ebapiisav ja väheväärtuslik uni selliste psühhiaatriliste probleemidega nagu depressioon ja meeleoluhäire; valutundlikkuse suurenemine ning ka vähene füüsiline aktiivsus. Unehäiretega patsienti ei ole võimalik kõigepealt suunata füüsilist aktiivsust suurendama, et ööune kvaliteeti parandada, sest esmalt tuleb tagada piisava pikkusega ööuni.

Meie geneetiliselt määratud bioloogiline kell – ärkveloleku ja une ajasuhe, erineva aktiivsusega perioodid ööpäevas – ei tohi olla poliitiliste otsuste pärusmaa. Talve- ja suveaeg mõeldi kunagi välja selleks, et elektrit kokku hoida. LEDide, OLEDide ja luminofoorlampide ajastul ei ole sel enam mingit mõju. Poliitiline traditsioon rikub inimeste tervist aga regulaarselt edasi. Aasta vältel kella keeramine tunni võrra siia ja sinna tekitab organismis mitmeid kuid kestvaid häireid. Loomulikult ei tekita seda kella kui inimese väljamõeldise tekitatud ajanihe, vaid see, et me jätkuvalt sünkroniseerime oma tegevusi sellise kella järgi, mis on bioloogilisest kellast väga palju ära nihutatud.

Niigi varahommikul ja siis ajavahe tõttu veelgi varem kooli- ja tööleminekud ei ole tervislikud. Unerütmi sisse tungimistest kaotavad õpilased oma õppimisvõime, töö pole tõhus jne.

Bioloogilise kellaga poliitökonoo­miline trikitamine rikub inimeste tervist igal tasandil. Vähese maga­mise kultus pole nüüdisteadmistest lähtuvalt üldse see, mida meil vaja. Uni annab uue kuue ja magamine maani särgi. Samamoodi, nagu me peame lugu kvaliteetsest toidust ja elukeskkonnast, peame hakkama lugu pidama ka arukast magamisest. Kahjuks haigutab meie kultuuriliste ning majanduslike harjumuste ning teadmiste vahel une ja evolutsiooniliselt kujunenud rütmide kohta kahetsusväärne, tervist ja elusid neelav kuristik. On aeg sellega lõpp teha.