Integratsioon ja kultuurišokk Egiptusest
Mõni aeg tagasi avaldas "Postimees" (14.01.2008) tuntud literaadi Mihkel Muti mõnevõrra naljakalt mõjuva kirjutise oma hiljutise Egiptuse reisi muljetest. Viimased olid sedavõrd vägevad, et põhjustasid lausa massilise lugejate nö seinast seina kommentaaride tulva.
Mulle isiklikult tegi kõige rohkem nalja autori teatud valge mehe kultuuršokiline hämming nähtud ja kogetust. See oli sedavõrd fundamentaalne, et isegi siinsete muulaste integratsioonivärgid hakkasid endisele isamaalitschkule natuke teise nurga alt paistma. Aga andkem sõna härra Mutile endale:
"Meie Tallinnast startinud matkagrupis oli ka venekeelseid. Olles paar päeva Niiluse-äärsete linnade vastuvõtu "kadalippu" tunda saanud, tajusin korraga, kui lähedased need venekeelsed siiski (sic! -- S. S.) meile on. Kui ühtemoodi me istume ja astume, teretame, juttu ajame ja nii edasi. Üllatava selgusega jõudis minuni tõdemus, et me oleme ju mõlemad ristiinimesed. (Muidugi mõista ei pea ma silmas religiooni, vaid üldkultuurilist tausta)".
Paratamatult tekib küsimus: kus siis M. M. varem on elanud? Kas säärase elementaarse tõsiasja endale teadvustamiseks tasus tõesti iidsele püramiidide maale rännata?! Kas siis seesamune Stadnikov on talle teadmata?
Kuid antud küsimused ei ole muidugi fundamentaalsed.
Hoopis probleemsem on olukord reaalse lõimumise vallas; muide, vastavalt mõiste tähendusele, on see mõlemapoolne protsess. Elades Pronkssõduri ja D-sadamaterminali järgsel ajastul, ei ole mul ausalt öeldes erilist usku kõikvõimalike integratsiooniprogrammide aluspanevasse edusse. Seda minu tunnet kinnitavad muuhulgas mitmete tunnustatud sotsioloogide, näiteks Iris Pettai (kas ka tema on punaprofessor?!), uurimistulemused.
Samuti uuris 2007. aastal Eesti Avatud Ühiskonna Instituut, kuidas Eestil läheks, kui eestivenelasi töötaks senisest rohkem juhtivatel ning vastutusrikastel ametikohtadel. Eestlastest usub vaid 7% (sic!), et vabariigil läheks siis paremini; 30% aga leiab, et Eestil läheks halvemini; 44% meelest ei muudaks see põhimõtteliselt midagi. Loomulikult tunnetavad mitteeestlased niisugust poolvarjatud hoiakut enda suhtes. Seepärast ärgem imestagem, et küsitluste põhjal ainult 23% vene noortest (kellest ca 72% valdab juba eesti keelt) seob oma tuleviku Eestiga.
Kujundatud olukorra lätted pärinevad nüüdseks üsna ammusest ajast -- viimase Ülemnõukogu ja Põhiseadusliku Assamblee vastavatest otsustest ja esimese sõjajärgse Riigikogu kodakondsuse ning välismaalaste seadusest. Nende alusel jäeti väga paljud nn muulased ilma mitte ainult poliitilistest õigustest, vaid ka seadusandlikult igati loogiliselt võrdväärsest võimalusest osaleda erastamises ning üldse majandustegevuses. See puudutas ka ligikaudu 120 000 Eesti iseseisvuse poolt aastail 1990-1991 hääletanud mitteeestlast. Seega need inimesed reedeti küüniliselt. Vastavad motiivid olid juba tollal kaunis selged -- kuna siin on mittekodanikest endise tsiviilgarnisoni liikmete (professor Rein Taagepera määratlus) elu talutavam kui Venemaal, siis ongi ju põhimõtteliselt kõik korras.
Minu jaoks väljendas säärast poliitikat eetiliselt kõige iseloomulikumalt-variserlikumalt Lennart Meri, kes ligemale kümne aasta eest Narvat külastades teatas, et sealsed elanikud teenivad kuus 400-500 USD, seega ei ole vene propagandal kohapeal mingit lootustki. Narvalaste seas kutsus presidendi nägemus massilise naeru ning sapiseid nalju.
Mõningal määral sarnaneb (kuid ei ole samane!) veel praegugi oma alustes kohalike võimude poolt teostatav vähemuste poliitika kunagise Lõuna-Aafrika Vabariigi omale: meie neegrid elavad teistest naabritest sedavõrd paremini, et nad ei hakka kunagi otsustavalt mässama. Vale lähtekoht: eelkõige võrreldakse õigustatult ju kohalikku, mitte tagasihoidlikumate naabrite elukvaliteeti.
Integratsioonipoliitika edukaks teostamiseks peaks tegema mitmeid põhimõttelisi muudatusi põhiseaduses, kuid kuna viimaseks ei olda üldiselt nö küpsed, siis jääb üldiselt nii, nagu seni on olnud. Aga noh, arvukamalt hakkab tulijaid Kolmandast maailmast saabuma nii kümne aasta pärast. Millega kõiki lugejaid ka siiralt õnnitlen.
P.S. Nagu juba eespool öeldud sai, provotseeris härra kirjaniku Mihkel Muti ekspressiivne heiastus arvukalt lugejate kommentaare. Neist eriti meeldis mulle "mõh" varjunime all avaldatud arvamus: "Ma ütleks selle peale: Tere talv, härra Mutt! Ahhaa elamus? Kui vana te oletegi? Kisub kuuekümne ligi? Terve elu olete mööda saatnud ja hunniku tekste kirjutanud, arvates et venelased on mingid kuuevarbalised ja sabaga? Pole lähemalt ühegi venelasega läbi käinud?"
Austatud härra/proua „mõh"! Härra Mutil on kuuekümnenda eluaasta juubelini veel hea hulk aastaid!!!!
