Kuidas käituks ühes või teises olukorras tõeline mees? Kuidas käituks normaalne mees? Kuidas käituks tavaline mees? Kuidas keskmine mees? Kuidas käituksid sina? Kuidas käituks minu naaber? Kuidas käituks minu kangelane mõnes filmis, mängus, etenduses või raamatus? Küsimusi on, vastuseid ka. Vali, kuidas oskad, see kõik ei loe niikuinii, sest see ei anna ühtegi vastust tegelikule küsimusele – kes mina olen? Või siis pehmemalt – kuidas ma käituma pean? Kuidas käituda nii, et pärast poleks piinlik, et pärast poleks mingit jama? Kuidas väljendada end nii, et kõik saaksid minust õigesti aru?

Küsimuse “kuidas käitub tõeline või normaalne või keskmine eesti mees või naine selles või teises olukorras” taga peitub soov leida etteantud käitumisnorm, mille järgi joonduda, selle järgi tegutsedes või sellele vastandudes – oleneb, kuidas su enda hoiak parasjagu ette näeb. Kui normaalne mees teeks nii, siis vastandujast mees teab, et tema teeb vastupidi. Kui keskmine mees teeb nii, siis erinejast mees peab tegema teisiti. Kui tõeline mees käituks ühtmoodi, siis teistmoodi käitujad pole tõelised mehed, on midagi muud, mingi muu ollus, kes pole veel meheks saanud või pole enam mehed vaid on, noh, eided.

Kas selles on süüdi naised? See oleks lihtne. Ilmselt me, mehed, teeme ju kõike selleks, et naistele meeldida. See on loomalik, alateadlik, mehelik tung. Jõud, mis käivitab maailma, kus domineerib jõu ja ilu kultus. Mehed vajavad naiste soosingut ka siis, kui nad naisi ei vaja. Kui naistele meeldib, siis on hästi. Ja põhjuseks pole see, et naised on tähtsaim turunišš mistahes elamus- ja asjakaubanduses. Tähtis on, et naistele meeldib, et naised soosivad. Tänapäeva maailmas ei tahagi mees enam lapsi sigitada kõigile naistele, kellele ta meeldida tahab. Piisab teadmisest, et soosing, meeldimine, võimalus, niitpeen tee olukorrani oleks. Soosing igaks juhuks. Positiivne õhustik. Teoreetiline võimalus. Keegi ei võta võimalust tõsiselt, aga siiski. Selle niidi kaudu on meessugu naiste kontrolli all. Või siiski mitte.

“Naine on inimene. Mees on ka inimene. See on vaieldamatu ja kaheldamatu tõde.” Nii kirjutas Muammar al-Kaddafi oma “Rohelises raamatus” (e k 1993). Kaddafil läks haprasti, kuid tema lihtne, banaalne ja tark fraas on abiks. Kuipalju lihtsam oleks elu, kui mehed jätaks kõrvale meheksolemise ja naised jätaksid kõrvale naiseksolemise. Või hea küll – olla võid nagu oled, aga lõpetaks ära selle mehena ja naisena paistmise, selle enese kellenagi näitamise. See tähendab siis, et mees julgeks olla mitte mees, vaid inimene. Või siis tühja see julgus: et mees lihtsalt oleks inimene. Naine ka. Lõpetaks ära selle teiste arvamuse järgi, väljast sissepoole elamise, prooviks seest välja. See vabastaks vastassoost inimesed lugematutest ahistavatest tõekspidamistest, mis panevad neid mängima oma elus meest või naist, panevad soorolle täitma või neile vastanduma.

See vastandumine võtab veel eriti palju energiat – parim võimalus loova alge tasalülitamiseks on maandada vastandamisesse jõud, millega võiks korda saata midagi suurt. Vastandaja ei loo midagi uut, ta loob lihtsalt olemasolevate asjade negatiive. See polegi loomine, vaid iseenese tasalülitamine ja olemasoleva (rahulolematust tekitava) maailma paljundamine. Kes tahab olla rebel, peab olemasoleva süsteemi ja tõe teadlikult ja targalt hülgama, mitte sellele verd pritsides vastanduma. Uut luua on võimalik vaid endast, seest välja.

Nii röövib vastandumine ka palju jõudu meeste ja naiste suhetest, ehkki tundub, et “igavene vastasseis” on nagu loodusseadus, mis sunnib pingelised olukorrad kahele vastandmärgilisele elektroodile peale. Jah, ega elekter naiste ja meeste vahel halb ei ole, aga pigem siis vastastikune energiavool, mitte pinge.

Paljudki kardavad, et mehed ja naised tasalülitatakse mingiks sooneutraalseks massiks selle inimesejutuga. Sooneutraalne lasteaedki on juba olemas, kuid see on hoopis teine asi. Just mehe ja naise rollide mängimine on kurja juur, kui kasutada sellist dramaatilist klišeed. Sooneutraalsed valivad ise rolli, mehe või naise oma. Aga sugu pole roll ega mask, mida valida; ei ülikond ega auto, mida vahetada. Kuidas oleks, kui sugu ei dikteeriks midagi, kui suhtlemine käiks inimeste vahel?

Kui vastandumine ja rollimäng kõrvale jätta, muutub elu palju vähem dramaatiliseks. Palju selgemaks. Kaovad vastandused tugev-nõrk, ilus-kole, õige-vale. Kui meheksolemise ja naiseksolemise klišeed kõrvale jätta, jääb alles asjakohasus ja mõistmisest lähtuv kohanemine. Keegi ei keela kellelgi olla mees või naine ning olemist ei mõjuta ka ükski tegevus või meeldivus, mis selgepiirilises maailmas oleks kaheldav (“tõeline naine või mees seda ei teeks”). Siis võib elu minna lausa nii heaks, et tekib vajadus täiskasvanu ja lapse rollide ülevaatamise järele, et siingi minna lihtsalt “inimeseksolemise” peale üle. Aga see on juba järgmine samm, teine lugu.

Aga siiski – oled sa mees või inimene? Kui saaks valida, oleks inimene. Et kui peab igal pool olema areng, siis võib selle jutu lõpetuseks joonistada skeemi: “mittemees” – “mees” – “inimene”. Kui “tõelised mehed” soovivad saada inimesteks, siis on kõigil lootust. Sest kui inimeseks soovivad saada vaid “kibestunud luuserid” ja “mökud”, ei ole inimkonnal suurt lootust püsima jääda.

Seni aga võistlevad meeskonnad omavahel edasi, kes on tugevaim, ning naiskonnad edasi omavahel, kes on ilusaim. Ja selles reaalsusesarnases vaatemängus ei valita vahendeid ega hoita kokku mingeid ressursse ega küsita mingeid küsimusi. Ka nii saab, muidugi, aga milleks?

Ivar Põllu (37) on Tartu Uue Teatri juht.