Sealsamas, kus ühe teise laulu kohaselt nooruke kuldtärniga sõjamees püüab linalakk-neidu.

Võib-olla õnnestus mul lugejates tekitada kõhedust, pannes nad kahtlema, kas ikka maksab seal kõrges rohus möllata.

Tuttav argentiinlanna, psühholoogiat õppinud inimene, vaatleb juba aastaid meie jaanipidustusi. Tal on seda fenomeni keeruline mõista. Enamasti on tema nähtud ja kaasa elatud jaanid olnud vihmased ning külmad, aga pidu käib ikkagi. Pidu ponnistatakse käima. Olen ükskord isegi tema uurivate silmade all viinud grill­ahju räästa kaitsvasse varju ning üritanud seal jaanipäeva tüüpilist menüüd küpsetada. Vihma sadas ladinal, vihma oli tulnud terve päeva, aga vorstid tuli sellegipoolest grillida.

Aia nurgas püüdis üks teine naljamees lõket üles saada. See oli kohustus.

Kahju, et kogu seda pulli ei näinud pealt Vello Vikerkaar. Mind oleks väga huvitanud, milliseid teravmeelseid järeldusi oleks ta sellest kõigest teinud.

Fernanda - nii on minu hea tuttava nimi - võttis asja kokku sõnadega, et "eks te ootate seda päeva kogu sügise, talve ja kevade, teades, kuidas see traditsiooniliselt välja näeb, õigemini, peab välja nägema (...just sellisel heinamaal peamegi pidu...), ja kui see päev lõpuks saabub, täis külmasid vihmavalinguid, siis te lihtsalt ei suuda enam ümber häälestuda. Panete aga programmi täiega peale ja karglete lompides ringi, nii et muda pritsib kõrvuni."

Tegelikult tahtis Areeni toimetaja Kalev mult lõbusat teksti. Juhuslike suguühete hüppelisest kasvust ööl vastu 24. juunit. Et kas see võiks mõjuda iibele soodsalt. Kui mõjub, siis kas see poleks mitte päris tore.

Üks minu tuttav õpetaja (mul on palju tuttavaid, kellest ma võingi kirjutama jääda, nii et kannatage palun ära) on pealinna suures koolis klassijuhataja. Ta kantseldab kuuendat klassi. Kuuenda klassi lapsed on väga huvitatud seksist. Ajuti tundub, et see ongi ainus asi, millest nad on huvitatud.

Igatahes klassi ajalehte toimetades tahtsid nad sinna seksile ja muule sellisele pühendatud artiklit tekitada. Klassis tehti küsitlus "millal on õige aeg kaotada süütus?". 46 protsenti klassist oli kindel, et õige aeg on 14aastaselt.

Kolmeprotsendine radikaalide rühm leidis, et õige aeg on seda teha juba 13aastaselt. Silmanähtavalt erutunud peatoimetaja käis asja uurimas ka klassijuhatajalt. Mitte süütuse kaotamise õiget vanust, vaid eeltingimusi. "Millised tingimused peavad olema täidetud, kui inimesed tahavad esimest korda seksida?" kõlas küsimus. Õpetaja, elukogenud inimene, ei pidanud vastust pikalt otsima. Õige vastus on järgmine: seksida on õige siis, kui inimeste vahel on suur usaldus ja nad suudavad eelolevast suguaktist vabalt rääkida ja seda arutada.

Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi ja siis linalakk-neiuga seal rohus... Stopp.

Esmalt tuleb asjad läbi arutada. Jaanipäeval käivad asjad teadagi spontaanselt (kondoomi pole kaasas), ent samas tuleb seda spontaansust kuidagi ohjata.

Koguneme sellel müütilisel heinamaal ja hakkame võimalikelt suguaktipartneritelt uurima, et kui läheb asjaks, ning asja tulemuseks on teatud olukord, et mis siis edasi. Vastavalt sellele, kuidas k õlavad vastused, paneme sobivale inimesele lilleõie kõrva taha ja õige aja saabudes tunneme ta selle tunnusmärgi järgi ära.

Vahel ma mõtlen, et kuidas need asjad käisid vanasti. Siis, kui esivanemad veel suitsutares elasid.

Meri "Hõbevalges" on Saaremaa pulma kirjeldus, kus pruut pandi kõhu peale pikali, tegelikult vist isegi uurakile, ja siis meessoost pulmalised käisid talle oma member virilis'ega vastu kannikaid löömas ja ütlemas "seda pead sina saama". Kõlab täitsa rajult, kolleeg Marko kirjutaks sellest ilmselt lausa poeemi.

Luterlikud pastorid alates Russowist siunasid maarahva kõlvatust raugematu jõuga. Eriti jõledate kõlvatuste tegemise aeg olnud jaanipäev. Nii see Põhjasõja järgne väljasuremiseoht ületatigi.

Tõenäoliselt suguakti osapooled eelnevaid läbirääkimisi ikkagi ei pidanud.

Selline meetod meile aga ei sobi.

Teate mis, jääge parem koju. Lugege raamatut või tehke midagi muud. Selleks on küll vaja kodanikujulgust, aga asi väärib katsetamist.