1. näide: homodebatt. Võib-olla on hea, et üks seltskond selle valla päästis ja kogus väidetavalt 35 000 allkirja “traditsiooniliste pereväärtuste” kaitseks. Sotsioloogid väitsid aga hiljuti, et samasooliste tsiviilpartnerlust soovib Eestis alla tuhande inimese. Mõttetu põmmutamine kunstliku idee nimel järelikult. Eriti kole oli oma üritusega seotud perekonna au kaitseks välja astunud teeneka pedagoogikateadlase ja mõtleja Ülo Vooglaiu labane jauramine ühes leheartiklis – vabandust, aga tõsi. Terminoloogiline segadus ja paranoiateooriad.

Aktsepteerime tsiviilpartnerlust ja suur osa asju saab korda. Ja hoogsa homopropaganda ajad Eesti meedias olid enam kui kümme aastat tagasi, mil teema mõjus uue ja põnevana. Praegu kirjutavad hoopis teised tegijad, kellest mõnelgi on religioossete veendumuste taust, mis ei aktsepteeri äärmusi.

2. näide: probleem abitute vanuritega. Keda poleks puudutanud Andrei Hvostovi lugu elust Annleenaga? Me võime lõputult arutada, kas minna tagasi külakogukonda, kus kõik toimis ilma sotsiaalsüsteemi või olulise arstiabita – või ei. Vastus on ei, see süsteem on surnud. Siin on riigi võimalus. Inimesed vajavad abi ja kohe. Abi, mitte eutanaasiat. Sotsiaalsüsteem vajab investeeringuid. Lihtne inimene ei jõua eaka sugulase hooldamist kinni maksta, ehk vaid omaenda tervise ja elu hinnaga. Sotsiaalminister, tööta!

3. näide: mida teha kirikutega, või kas üldse? Uudis, et õigeusk on pooldajate arvult ületanud luteri kiriku, võib olla šokeeriv, aga samas on see pigem (rahvusliku) identiteedi küsimus. Peame leppima sellega, et Eesti inimese identiteet ei ole määratlet usuliselt – ja äkki on see millekski hea? Andrus Kiviräha lähenemine, et Jeesuse mõtted ja kirikud kui organisatsioonid on kaks eri maailma, on mulle armas. Organisatsioon saab esindada traditsioone ja rituaale, aga sellega ei pruugi kaasneda tõelist mõistmist, kaastunnet ja armastust. Kui luteri kirik välja sureb, siis teatud põhjustel. Vaadake endale otsa, õpetajad ja piiskopid!

Ja nii edasi. Igal debatil peaks saabuma lõpp. Positiivne, edasiviiv.