Jakob Karu: Jälle häda mõistuse pärast
See on kirju maailm, hulk tarku inimesi, kes ei kirjuta miskipärast ajakirjanduses (või kirjutavad, aga sellest ei saa üldjuhul keegi teada), ja neist paar korda rohkem poliitbroilereid, igavlevaid alaealisi, paranoiateoreetikuid ja lihtsalt töllakaid, vabandust! (Muidugi, sellistesse kategooriatesse jagamine on iga lugeja isiklik teema ja selle üle võib kõvasti vaielda.) Ma pooldan anonüümse kommenteerimise allesjäämist, aga kuidas käivitada saastafilter, vaimne analoog sellele, mida EL hakkab uute ahiküttega majade ehitajailt nõudma?
Mind ehmatab üks teema, mida ma viimaseil aastail üha tihedamini kohtan. Juudiviha. Eesti pole ju juudivaenulik riik, juudid elavad siin edukalt, teevad äri ja osalevad prominentselt muudel elualadel.
Võib-olla on eestlane vahel juudi suhtes olnud irooniline, aga see pole pahatahtlik asi. Aga töllakad kirjutavad iga veidigi juute puudutava uudise taha komme, mis sarnanevad mingite pogrommitsejate mõtetega – mida teha mitme töllakaga, kes kasutavad pidevalt väljendeid nagu JEWropa või JEWro, tõestades enda arust, et Siioni tarkade protokollid on puhas tõde? Uskmatu rahvas, nagu oleme, oleme ometi hea pinnas paranoiateooriatele, selgub …
Eriti vihale ajab töllakate himu iga president Ilvese või Siim Kallase kohta käiva uudise otsa väita, et tegemist on juutidega. Mis siis, kui see nii olekski? Elulugusid lugedes ma siiski ei usu – eesti rahvas on muidugi segu küll.
Ma ei ole iisraelofiil, see riik on suutnud võimsa arengu kõrval ka julmutseda, ja mitte vähe. Mõned siinsed vabakogudused on muidugi oma Iisraeli-fännamise ajanud pimeda naeruväärsuseni – ime, et nad pole judaismi üle läinud. Iisrael on juutidele ülitähtis, aga hoiame lahus poliitika ja rahvuslikkuse ja ettekujutuse ajaloolisest kodumaast.
Töllakate põhiidee on, et kuskil on kallutatud jõud, kes pretendeerivad maailmavalitsemisele.
Bertolt Brechtil on ühes näidendis tegelane, kes ütleb, et kõiges on süüdi juudid ja jalgratturid. Millal hakkame jalgrattureid ahistama?
Lahtiütlus: ma ei ole juut, kuigi mulle on meeldinud sünagoogi restoranis gefilte fisch’i süüa. Selle loo kirjutamise lisaajendiks oli mälestus sellest, kuidas üks mu lähedane sugulane oleks äärepealt Tartu skinheedide käest natuke vale ninakuju eest peksa saanud.
