Jakob Karu: Kunst rahva juurde!
Institutsioonid, igaühel oma imago. Kõik on ju tore. Vahel ka Kumu, kui viitsid trammiga sõita.
Kuid kuskil mujal tegutsevad teised galeristid ja näitusepinnad, palju hõredamas õhus, sõltumata tihti riigi või Kulka rahast. Kõik nad on noatera peal.
Ma kirjutan seda lugu inspireerituna mõni aeg tagasi külastatud Peeter Mudisti näitusest galeriis Vaal. Vana tööstushoone, iseenesest võluv ruum, ja uskumatult head vanad tööd erakogudest ja mõned kunstniku uued tööd, mille sõnumit ei sega ka ta koordinatsiooni halvav haigus. Ja vähe vaatajaid.
Just publikuvähesus ongi probleem. Kuigi galerii Vaal paikneb vaikselt arenevas linnaosakeskuses (kaks muusikaklubi, valgustipood, kodumasinapood, restoran), on ta ikka väljaspool avamispidusid pildist väljas.
Elu käib paarsada meetrit eemal Sikupilli keskuses.
Ja siit idee kunstimänedžeridele ja kinnisvaraarendajaile: teeme galerii mõnda kaubakeskusse! Mitte palju ruutmeetreid, kuid käidavas kohas. Valge kast, kuhu saab riputada või installeerida mida tahes. Igati kandev idee, kuigi kunsti pühadusse uskujaile ketserlik. Kunsti päralejõudmine vaatajani, kes muidu ei läheks Vabaduse väljakule.
Ma mõtlen seda päriselt ja siiralt.
