Jakob Karu: Teateid luuleklubist
Vabal ajal folkmuusikat välja andev Riigimetsa Majandamise Keskus on leidnud looduspropagandaks harvakasutatud niši. Ja kõik kõlabki hästi, Aleksei Saksa sume trompet, Robert Jürjendali delikaatselt elektrifitseeritud kitarr ja Kanguri koolitet häälega deklamatsioon.
Ainus küsimus: miks on plaat Janek Mäggi tekstidele? Tahtmata nutikat ja ettevõtlikku inimest solvata, pean ütlema, et tegemist on väga keskpärase ja klišeesid täis luulega. (“Neis lugudes on kirjas meie lugu / Kuis sündis meie tahteline sugu” — kas Saalomon Vesipruuli “Kogutud luuletustest”?) Eriti kui kõrvale panna eesti folgile omane tava kasutada häid tekste.
Mäggi ja Marko Pomerantsi fenomen on asi, mida mõni huumorimeelega kirjandusteadlane võiks uurida. Nende tihti vemmalvärslikud tekstid kaunistaksid asutusepidude eeskavu, piinlik pole, aga siiski, see pole asi, mida tunneme eesti parema luulena. Ajaleht ega plaadifirma ei peaks end laskma pimestada sellest, et avaliku elu tegelane vabal ajal salmikesi seab. Meenub üks kunagine ülemus, kes võttis toimetuse koosolekul sõna ja palus ärimehi ja poliitikuid mitte alahinnata, sest ka neil on kunstikogusid ja raamatuid! (Kõhin Areeni lauaotsas.)
Ikka veel tegutseb mõni vanemaealiste luuleklubi. Internet on täis maailmavalu luulevormi mahutada püüdvaid noori. Mõned neist tulevad pärisorbiidile, mõned piirduvadki sõpruskonnaga või kooskäimisega raamatukogus. Maitse üle võib alati vaielda, aga kuskil kõrgusel lati ületamist eeldaks. Igavat või suisa halba luulet — ja siin pole vahet, kas selle on kirjutanud kirjanike liidu liige, meediategelane või tädike maalt — lugeda on mu jaoks füüsiliselt kole. Põhjus mitte ise midagi sarnast kirjutada, arvan ma.
