*
Külapood on institutsioon. Tegu on saunsuvila tüüpprojekti järgi ehitatud putkaga, kus teenindus on põhiliselt venekeelne, kaubavalik väike ja hinnad samas Stockmanni tasemel. Aedvilju pole, leib ja sai pärinevad tundmatuilt tootjailt.

Aga parim nali on internetipangas konto väljavõtteid vaadates. Ma tean, et mu laenuhaldur vahel vaatab mu rahalist seisu ja imelik, et ta ei küsi, miks iga kolmas sissekanne on kujutanud arvetemaksmist alkoholipoes. Nimelt on külapood ühe alkoholipoe filiaal, arvestades küll põhiliselt kange õlle ja viinaga, veinivalik pole just suur. Osta kasvõi kassitoitu, märk jääb külge... Aga eks laenuhaldurid teavad sellistest asjadest ja ei üllatu liigselt.

*
Külapood on omamoodi armas, kuigi päris-toiduostmine toimub Haabneemes või Pirital. Tore on vahel vahetada paar lauset poe kojamehega või kuulda kedagi ütlemas “Tere, Jakob!”. Sotsiaalne sidusus, vaatamata ekstsessidele ja poe vastas elavale eksministrile, kes on püüdnud vallavolikogu tasemel nõuda poe kinnipanekut, sest poe trepile kogunevad noortekambad ja joodikud.

Poodi kinni ei pandud, eksminister ehitas oma krunti kaitsva müüri.