Siin ei soovi ma hakata arutlema samasooliste soovi poolt või vastu, sest mu meelest on Sibula tõmmatud seos juba eos väär. See on umbes sama, kui siduda praeguseid sotsiaaldemokraate kommunistliku režiimiga. Tõsi, minagi pean vist pidama ennast konservatiiviks, sest mullegi tundub traditsioonilise peremudeli taandumine probleemne. Kuid on väga kahtlane siduda perekonna sünget tulevikku mingisuguse kindla inimgrupiga. Asi on kogu ühiskonda läbiva tarbiva meelelaadi mõjujõus.

Tarbimismentaliteedi juures paistavad silma kaks omavahel tugevalt seotud elementi: uudsus ja naudingulisus. Tooted ja teenused peavad tekitama kehaliselt tajutava heaolutunde ning nad peavad kindlate – ja tundub, et üha lühemate intervallidega vahelduma. Uued tooted ja teenused tulevad peale, vanad visatakse kõrvale. Sellest ka tõsiasi, et naudinguvärinaid tekitavate nimedega firmade tooted ei pruugi olla kõige vastupidavamad.

Kuid kas pole nii, et samasugust materialismi kohtab üha enam ka inimsuhetes? Armee mehi, kes hülgavad nooremate naiste otsinguil oma pered, või naised, kes tunnevad, et lapsed takistavad eneseteostust, võivad sageli käituda inimestega kui toodetega – vanem mudel enam ei kõlba, on vaja leida uuem ja kvaliteetsem, paremast materjalist, värskem väljalase, on vaja leida objekt, kes toodab vahetut individuaalset rahuldust. Moodne uudsusevõlu ja naudingujanu imbub asjade keskelt inimestevahelistesse suhetesse. Inimtarbimise all kannatab kõigepealt perekond, mis ideaalis ei põhine objektide kvalitatiivsel võrdlemisel ja kiire rahulduse saamisel, vaid nähtamatutel ja aeganõudvatel suhetel, mida ei anna sageli mõõta, sest need suhted on tekkinud mitte ainult tänu naudingutele, vaid ka naudinguist hoolimata. Perekond asub teisel pool uudsust. Toimiv perekond on kõige efektiivsem egoismiravi, sest on oma olemuselt koostöö. Territooriumi jagamine – ikka taipamise, mitte tükeldamise mõttes.

Loomulikult ei ütle ma siin midagi uut. Kirjanikud on sellest juba mõnda aega jutustanud. Võtkem kas või Michel Houellebecq, kes on vist samasugune konservatiiv nagu Priit Sibul või mina. Tõsi, Houellebecq räägib oma romaanides, millest eesti keeles on ilmunud kolm – “Võitlusvälja laienemine” (2005), “Elementaarosakesed” (2008) ja tänavu “Kaart ja territoorium” –, väga palju seksist, aga põhjendatult.

Seks ja seksikus kuuluvad praeguse tarbimisühiskonna võlusõnade hulka. Seksi(kuse)s saab panna kokku ühelt poolt toodete, teenuste ja teisalt inimkeha naudingulise ja uudsusjanuse tarbimise. Armastust ja lähedust laiemaltki seotakse tarbimiskultuuris sageli seksiga ja nagu Houellebecq on näidanud, peab hea seks sarnanema üha enam oma kõige “puhtama” vormiga: pornoga. See on füüsiline tarbimine ilma läheduseta, keeruka sotsiaalse suhetevõrguta, tähtsad on vaid igale poole sobituvad elundid, mis toodavad naudingut ja esindavad võimekat isikut, kelle küljes nad on. Meeldiva iseloomu vahetab välja tselluliidi puudumine.

Teisalt kohtab pornolikke elemente mujalgi, kus isikliku saavutusjanu efektiivne rahuldamine (või sellise mulje loomine) püüab troonida sotsiaalsete seoste kohal. Võimu- ja karjääri iharuseski on midagi pornolikku: eesmärk ja abinõu on seotud omavahel nagu orgasm ja poosid. Just äsja ilmus J. G. Ballardi mõjuvõigas romaan “Crash”, mille eessõnas ütleb autor nii: “Pornograafia on mõnes mõttes fiktsiooni kõige poliitilisem vorm, kuna käsitleb üksteise ärakasutamist ja ekspluateerimist kõige tungivamal ja halastamatumal moel.”

Houellebecq on püüdnud näidata, et indiviidi õiguste ülimuslikkus kõigi ühiskondlike normide suhtes pole oma olemuselt probleemivaba. Praeguse valitsuskoalitsiooni juhtfiguuri sõnavõtud võivad selles osas olla omajagu ilmekad. Kui peaministri poole pöördutakse sotsiaalsetele kitsaskohtadele viitavate küsimustega, vastab ta tihti kitsalt enda isiklikust seisukohast. Võtmesõna on “mina”, kellel on asjad korras. Muide, peaminister pole praeguse hetke ainus tipp-poliitik, kes armastab joosta või suusatada pikki distantse. Kaheldav, kas see on pigem tervislike eluviiside propageerimine või hoopis isikliku võimekuse manifestatsioon, mis muudab üldisemad sotsiaalsed muretsemised justkui tarbetuks.

Sedasi on üks mõjukas erakond populariseerimas hoiakut, mis seob isikliku kehalis-majandusliku võimekuse poliitiliste valikutega. Paradoks on selles, et poliitilisel individualistil on aeg-ajalt vaja kõiki neid vähemvõimekaid objekte tarbida, sest paraku garanteerivad nemad tema edu.

Valimiseelset olukorda võib võrrelda hullude päevadega – valija hääl on nagu turule paisatud toode, mille pärast läheb rüseluseks, justkui oleksid müügil odavad televiisorid. Raha asemel lüüakse letti lubadused. Poliitilised liidrid naeratavad teleklippides nagu Eestis laialt levinud alkoholireklaamide naudingujanused noored. Muul ajal on valija osaks Eesti-nimelises hulgilaos tummalt oma hetke oodata.

Kriitilisemad meeled, kes soovivad lubaduste ja ideaalide (suuremat) vastavust igapäevase praktikaga, ei sobi poliittarbimisse, nad ei tooda erakonnale ja võimulpüsimisele mingit kasu, kuna pööravad erakonna poole oma nõudlikud kõrvad, mitte nõustuva tagumiku. Meenub Tallinna TV peatoimetaja Mart Ummelase raevukas prööksatus Mari-Liis Lille aadressil (kuna Lill julges ühes lauses kritiseerida keskerakondlikku linnavalitsust): meil pole teda ja tema põlvkonda vaja, mingu välismaale. Need, kes pole nõus anduma, võiksid lahkuda füüsiliselt võimalikult kaugele.

Priit Sibul seostab üht väikest kogukonda ühiskonna murenemisega. See on nagu heita juuksesalgule ette, et inimesel on infarkt. Mulle tundub, et igasugusele kogukondlikkusele on hoopis ohtlikum materialistliku ja individualistliku naudinguiha, sh poliitilise inimtarbimise ebaterve võimendumine. Õnneks on see üks asi, kus iga inimene saab ise, omal jõul ja algatusel, midagi paremaks muuta.