Ühel pool kükitab patriarhaalne minevik, teisel pool loobib granaate sotsialistlike heaoluühiskondade sooneutraalne soovunelm. Oma mätast kaitstes ei kipu aga keegi jooksma kuulidest vihisevale rindele mõistlikku optimumijoont tõmbama. Tulistame, kuni kuulid otsa saavad?

Vaatan ühiskonnas ringi ja näen, et järjest rohkem on kargelt tugevaid naisi ja õrnu draamatsevaid mehi. Kuid see näiline ühtlustumine kasvatab pigem ühiskonna küünilisust ja individuaalset ebakindlust, mitte rõõmu ega rahulolu valge võrdsuselaeva üle. Ma näen ümbrusest edutult isakuju otsivaid lootusrikkaid lapsesilmi ja emasid, kes on sellise lootuse juba kaotanud. Näen naisi, kes tahaksid olla naiselikud, kuid enam ei oska, ja näen mehi, kes võiksid olla mehelikud, aga enam ei ole vaja. Vaatan peeglisse ja näen valget heteromeest, keda meie tolerantses ühiskonnas veel ainsana tümitada tohib, kuna siin pole kartust, et solvutakse ja kohtusse kaevatakse.

Inimkeha on oma olemuselt nagu üks keerukas aparaat, mis on siin maises elus meie vaimu hoolde usaldatud. Kui saame enda käsutusse mingisuguse uue aparaadi – auto, telefoni, teleri või arvuti –, siis eelistame loomulikult seda, et saame kõiksugu seadistusi enda käe järgi muuta, mitte nagu vanasti, mil kõik oli jäigalt paigas – telefon oli ainult telefon või televiisor ainult televiisor. Nüüd saame endale telefonist teha maki ning teleriga internetti minna.

Küll aga eeldame aparaati ostes, et tal on siiski juba mingigi eelseadistus, nn tehaseseaded olemas. Et telefon on seadistatud helistamiseks, auto sõitmiseks jne. Väga vähesed meist on säärased tehnikud, et suudavad võtta seadistamata aparaadi ja hakata nullist sellele toimivaid parameetreid määrama – ikka on hea võtta tehaseseaded aluseks ning alles neid mugandades aparaat enda vajaduste järgi sättida. Täiesti seadistamata aparaadi korral on meil näiliselt küll vabadus kujundada sellest mida iganes, kuid reaalselt me ilmselt ei oskagi temaga kuskilt otsast alustada.

Sama lugu on inimestega – kui me poistele ja tüdrukutele bioloogiliste soodumustega klappivaid soorolle omavaheliseks käitumiseks ette ei näita, siis ei ole keegi neist nii osav psühholoog, et oskaks endale oma eluajal täiesti tühja koha peale toimiva identiteedi kujundada. Tekiks hoopis kaootiline, tervikliku minapildita tomp, kes saab hakkama vaid hädapärase eksistentsiga. Kui tühja aparaadi saab ka aastaid pärast ostmist osava meistri manu viia, kes selle kiibirägastiku ära programmeerib, siis täisikka jõudnud sooneutraalse inimesega on lood keerulisemad – kui ta hakkab endale ühel hetkel identiteeti soovima, on juba hilja. Nimelt pole kuhugi torgata seda optilist kaablit, mis seadistaks teda käituma nagu isalõvi või emahunt ja vastassooga tutvuma, suhteid looma. Jääb üle ainult psühholoog, kelle töö võib võtta aastaid.

Inimese igikestva õppe kanal nimelt on lahti terve eluaja, nii et meil pole valikut – me ei saa sookäitumise omandamist määramata ajaks kinni keerata, vaid peame sellega algusest peale sihikindlalt tegelema – eeskujude ja läbimängimise kaudu. Kui anname bioloogiliste soodumuste järgi üldised printsiibid ette, siis suuremale osale need sobivad, aga see, kellele ei sobi, avastab seda töö käigus ise ja saab juba vundamendi peal teha iseendale vajalikud korrektiivid. Soolise käitumise taustkehaks on ikkagi teine sugu, seega – nagu aparaatidel on omavaheliseks ühenduseks omad standardid, nii ei saa ka meie end täisindividualistideks kasvatada.

On levinud arusaam, et soorollide vastu võitlevad need, kes on ise valinud endale traditsioonilisest soorollist kardinaalselt erineva identiteedi ja asuvad seda püha missioonina propageerima, et kogu maailma enda vaatega valgustada. Tegelikult mitte – need, kes ise on rõõmsad ja rahul oma alternatiivse valikuga, ei vingu ega tekita ka teistes protesti. Arenguruumi erandite talumise või sotsiaalsete garantiide koha pealt meie ühiskonnal ju on, aga pole vaja torkida teemat, mis on juba õigel teel, sest tänane humanism ja tolerantsus on juba niigi maailma mastaabis üle vindi keeratud. Põlisrahvad ja bioloogilised sood ägavad vähemuste kiuslike kapriiside käes, mis pseudosolvumistega ühiskonna stabiilsust mürgitavad.

Soorollide vastu on enamasti hoopis teistsugused inimesed – ühed, kes on kibestunud faktist, et neil on raskusi oma soorollile vastamisega, ning teised, kes on puudulike eeskujude ja meedia karikatuursete kuvandite tõttu soorollidest lihtsalt valesti aru saanud. Jätame seega meelde, et tibi, kes enda naiselikkusega pahaaimamatutelt meestelt füüri välja petab, ja vägimees, kes naistele-lastele lahkesti peksa annab, ei ole mitte soorollivirtuoosid, vaid praakproduktid, kes lisaks otsestele kahjudele levitavadki küünilisi stereotüüpe vastassoo kohta.

Jah, mehed ja naised ei saa elada identset elu – aga juba iidne talumees siirdus hommikul tegema teistsuguseid töid kui tema naine – mitte selleks, et kaasat diskrimineerida ja alistada, vaid et teda täiendada. Sealjuures ei olnud tegu jäiga jaotuse, vaid põhimõttelisele trendile osutavate rollidega. Ka taluperenaine pidi olema avariirežiimis võimeline oma põduraks jäänud mehe eest hoolitsema ning ka mees pidi naise kaotamise korral oma lapsed ise üles kasvatama.

Kõiki neid kirjutamata reegleid, emotsioonide tekitamise mehhanisme ja erandeid ei saa raamatusse kirjutada ja kedagi ühekordse programmeerimise abil elama õpetada alles siis, kui tal ühel hetkel see soov tekib. Just see eristab meid masinatest ja just seetõttu on eriti oluline, et mitte ükski inimest “seadistav” keskkond – pere või haridusasutus – ei otsustaks kuuma kartulit ära visata ja sooneutraalse vastupanu teed minna, vaid osaleks aktiivselt inimese kui terviku kujundamisel. Ja selle hulka kuulub ka enda sooliste iseärasuste tundmaõppimine.

Seda on vaja nii neil, kes kavatsevad neid edaspidi järgida, kui neil, kes ignoreerida!

Janar Siniväli (30) on kunstnik ja turundusstrateeg.