Ligikaudu 1000 aastat e. Kr. vallutas sõjakas Juuda kuningas Taavet Jeruusalemma ning sellest ajast on linn lahutamatult läbipõimunud juudi rahva ajaloolis-religioosse pärimusega. Kaks korda ajaloo kestel hävitati kuningas Saalomoni (valitses ca 965-935 e.Kr.) käsul esmakordselt püstitatud ainujumala Jahve tempel. Aegamööda süvenes Jahve kummardajatel veendumus, et 70. aastal roomlaste poolt hävitatud Teise Templi asemele taastab tulevikus kunagise pühakoja kogu  maailma lunastama saadetud Messias (Mashiah; mitte segi ajada Jeesus Kristusega!). Ainult Templimäel kunagi asunud taasehitatud pühakojas - Kolmandas Templis - oleks võimalik täiuslik jumalateenistus palvete ja ohverduste kaudu.

Praegu kõrgub linna kohal aga Templimäele 691. aastal valminud Omari (Kalju) mošee. Viimane on islami jaoks Mekas ja Mediinas asuvate islami pühakodade järel tähtsuselt kolmas, kuna see asub prohvet Muhamedi taevamineku kohal. Mõnede kunstiajaloolaste arvates seisab Kaljumošee omaaegse kiriku kohal, sellele asjaolule viitavad mitmed arhitektoonilised eripärad. Moslemitest ehitajate otseseks eeskujuks sai Konstantinoopolis asunud Hagia Sophia õigeusu katedraal (ehitati 532-537; käesoleval ajal muuseum).

7. juunil 1967. aastal, Kuuepäevase sõja ja Ida-Jeruusalemma ning selle vanalinna vallutamise käigus, teatas Iisraeli armee üks langevarjurite ülem kantava raadiojaama kaudu oma ülemustele: "Templimägi on meie käes!". See sündmus, nagu ka juudiriigi vägede jõudmine Nutumüürini (viimane moodustab osa Teise Templi jäänustest), kutsus isegi paljude ilmaliku maailmatunnetusega iisraellaste seas esile ekstaatilis-religioosse võidujoovastuse. Seda enam, et alates  esimesest Araabia-Iisraeli sõjast 1948-1949 olid Jordaania võimud keelanud usklikele juutidele pääsu Nutumüüri juurde. Osaliselt kättemaksuna kaotatud sõja ja vähemalt 750 000 palestiinlase väljakihutamise eest nende kodumaalt.

Tollal viibis Templimäel koos sõduritega ka Iisraeli sõjaväe ülemrabi Shlomo Goren, kelle sõnutsi kõndisid vapustatud sõdurid seal ringi nagu unes. Rabi tegi väeosa komandörile, kindral-major Uzi Narkissile, tungiva ettepaneku Omari mošee õhkimiseks. Kindral käskis tal kohemaid lõpetada  sääraste juttude levitamine. Iisraeli juhtpoliitikud, eelkõige peaminister Levi Eškol ja kaitseminister Moshe Dayan mõistsid ju suurepäraselt, et antud sakraalse palvekoha annekteerimisega ei lepiks kogu islamimaailm kunagi. Seetõttu jäeti Templimägi kohaliku moslemi kogukonna (Waqf) jurisdiktsiooni alla, otsuse kiitis heaks ka ÜRO. Pealegi ei ole Püha Linna annekteerimist rahvusvahelise õiguse kohaselt tunnistatud legitiimseks. Muide, vastavalt saavutatud leppele, ei ole judaistidel õigust täita oma usukombeid Templimäel. Osa juudi fundamentaliste aga ei nõustunud kompromissiga ning üritas korduvalt õhata Omari mošeed.

Rahu pühamute ümber ei ole aga veel kaugeltki käes.  Kolmandat päeva protesteerivad palestiinlased ägedalt Iisraeli võimude poolt teostatavate remonditööde vastu Templimäe läheduses. Nad nimelt ei usu juutide kinnituste siirusesse. Kas tööde  ja arheoloogiliste väljakaevamiste taga ei peitu hoopis midagi muud?! Lendavad kivid ja lastakse käiku pisargaas, juba on saanud kannatada ka mõned välisturistid.

Isiklikult mina pooldan kadunud paavst Johannes-Paulus II seisukohta, mille kohaselt peaks kolme religiooni jaoks püha linn saama rahvusvahelise eristaatuse. Omalt poolt lisaksin, et seal võiksid asuda ka Iisraeli ja tulevase Palestiina riigi tähtsamad ametihooned. Kaasata tuleks ka rahvusvahelisi rahujõude.