Jelena Petuhhova: Eesti venelase hirmus maailm
Kui eestlased lahkuvad riigist, nagu öeldakse, teenistuse järele, siis lahkuvate venelaste motiivid on mõnevõrra keerulisemad. Tihti ei tulene otsus Eestist lahkuda mitte ainult majanduslikust olukorrast, vaid ka üldisest depressiivsest õhkkonnast ja mingist metsiku eksperimendi tundest, mille objekt oled sa ise.
Suheldes Eesti venelastega, võib neilt ikka ja jälle kuulda: ma armastan Eestit, see on mu kodumaa. Ometi on kõigile selge, et tunnistades oma armastust, ei pea nad sugugi silmas riiki. Riiki institutsiooni mõttes, mis on ellu kutsutud kaitsma nende inimeste õigusi, kes sellel territooriumil elavad. Nad on veendunud, et just nimelt nende õigusi see riik eriti kaitsta ei ürita. Eelkõige peavad nad silmas maad, kus asub nende kodu ning elavad sugulased ja lähedased, sõltumata riigist kui sellisest.
Vene kogukond Eestis elab üsna kummalises maailmas. Ta on täielikult läbi imbunud rahvus- ja keeleküsimustest, ta on varjatud vihkamise vangistuses, mille taset mingi jesuiitliku rahuloluga toetab riik ise oma üliagarate “vene teemal” rääkida armastajate kujul.
Riik korraldab atraktsiooni atraktsiooni järel – pronkssõduri ümber, vene kooli ümber. Selle asemel, et õpetada inimestele lihtsalt ja tehniliselt, ilma igasuguse poliitikata, ilma igasuguste haigete reformideta, eesti keelt (keeli õpetatakse kogu maailma koolides ja selles pole midagi, mida peaks uuesti leiutama), keerab riik üksteise järel pea peale venelaste integratsiooniprogramme, mis minu arvates toetavad ainult üha keerulisemaks muutuvat status quo’d. Selle tulemusena muutub õhkkond, millesse asetatakse niinimetatud eestivenelane, nii rusuvaks, et selles elada on peaaegu võimatu ja inimesed hakkavad otsima teisi võimalusi edasi eksisteerimiseks.
Õudusunenägu kolmes esituses
Põhimass taandub loomulikult kööki, kus andutakse kurdile, täiesti destruktiivsele salavihale, mis väljendub hiljem anonüümse sapipritsimisena internetiportaalides. See on seesama reaktsiooniline enamus, kes viljeleb “igavesti diskrimineeritute” poosi. Just see, agressiivse keskkonna sünnitatud, riigi enda poolt toetatud enamus tapab igasuguse loova mõtte vene kogukonnas, igasuguse katse kuidagi ennast ja olukorda mõtestada. Selliste inimestega on raske suhelda, sest iga vestlus viib lõpuks loeteluni sellest, milles on süüdi Eesti riik, ja sellest kaugemale ei jõua. Nad on täiesti veendunud, et aidata saab ainult vägivald.
Alamtüüp on siin inimene, kes on samuti äärmiselt kriitiline, aga püüab siiski kuidagi olukorraga võidelda. Seda võitlust võtab riik aga võitlusena enese vastu ega anna andeks isegi rahumeelseid, seaduslikke meetodeid, seetõttu võime nende võitlejate nimedega tutvuda kapo aastaraamatus.
Kohalike venelaste hulgas on ka selliseid, kes valivad äärmise lojaalsuse tee Eesti riigi suhtes. See pole massiline tee, sest mitte igaühel ei ole selleks vajalikku fenomenaalset paindlikkust. Mina näiteks tean vaid mõnesid inimesi, kelle iga esinemine sõltumata selle põhiteemast lõpeb sõnadega “Elagu Eesti riik!”, aga kui ka ei lõpe, kipuvad need sõnad sinna nagu iseenesest. Muide ajapikku lakkavad need sõnad isegi kõlamast võltsilt. Sellised inimesed elavad väga mugavat elu ja töötavad reeglina selsamal integratsioonipõllul. Nad on väga huvitatud erinevatest integratsiooniprogrammidest ja armastavad Marju Lauristini sotsioloogilisi uurimusi.
Kõigi teiste kõrval elavad ka inimesed, kes üritavad konstrueerida oma reaalsust nii, et selles ei oleks teravaid küsimusi, mis võiksid määrata nad selgelt ja alatiseks kas reaktsioonilise enamuse või igal päikesetõusul riigihümni laulda armastajate hulka. Nii üks kui teine on alandav. Näiteks küsimusele “Kelle poolt sa sõdid, kui Venemaa meid ründab?” ei vasta nad kunagi otse. Nad püüavad õhukeselt jäält lahkuda ja ironiseerivad põlastavalt: “Mis, kas meil on sõda silmapiiril?” Nad peavad ennast intellektuaalselt arenenuks ning üritavad olla oma arvamustes sõltumatud, see tähendab, olla toetamata keda tahes – ei Eestit, ei Venemaad, ei keskerakondlasi, ei reformierakondlasi. Neil on raske – neil köielkõndijatel ei ole turvarihma. Salajas loodavad nad kellegi toetusele, aga et see oleks väärikas ja ei kaoks. Näiteks eesti intelligentsi toetusele.
Väljakannatamatu elu
Oleks liigne rääkida sellest, et kõik kolm tüüpi saavad omavahel halvasti läbi. Viimastele näiteks ei ole vastuvõetav esimeste agressiivsus, esimesed on aga valmis teisi igati alandama ja nii edasi. Sellises õhkkonnas elada on äärmiselt raske.
Eespool kirjeldatul ei ole midagi pistmist sotsioloogiaga. Need on inimese tähelepanekud, kes on sündinud Eestis, suhelnud nii venelaste kui ka eestlastega, elanud palju kahe maailma piiril. Praegu olen ma juba maalt lahkunud ja hoopiski mitte majanduslikel põhjustel. Ja ikkagi tahan ma siiamaani Eesti riigilt küsida: kuhu ja miks taheti mind kogu aeg integreerida, sealjuures nii visalt, et tehti mu elu väljakannatamatuks?
Jelena Petuhhova juhtis möödunud sügiseni Delfi venekeelset portaali Eestis.
