João L. Marques : Miks te eesti keelt lihtsamaks ei tee?
1. jaanuar 2010, Tallinnas
Austatud Jüri Pino!
Tänan sind su viimase kolumni eest (Näpi meie naisi, aga õpi eesti keel ära!). Oli parajalt terav. Mõned mu head eesti sõbrad – peamiselt naissoost, nagu sa tead – pidasid lausa vajalikuks mulle helistada ja hoiatada, et on ilmunud üks arvamuslugu, kus mainitakse ühte välismaalast, kes... kes võin olla mina! Ma muidugi kinnitasin ausalt kõike: „ Jah, tõenäoliselt see Jüri mainitud „sõbralik välismaalane“ olen jah mina.“
Alati on tore rambivalgusesse sattuda, nartsissismi minus jagub. Nii et aitäh veel kord.
Ja mul on ääretult hea meel, et sa kõiki mu labaseid trikke ja kelmusi, millest me su köögis rääkisime, avalikkuse ette ei toonud... Väikeses Eestis ladinlasest pervert, st vaba heteroseksuaalne lõunamaa mees, olla pole lihtne. Aga nagu sa tead on mul hästi läinud, sest kuidagi on mul õnnestunud siin igatpidi hea üldine vorm saavutada: Eesti ja eestlased on toonud minusse selle vaimse, emotsionaalse ja füüsilise tasakaalu, mida ma tõesti juba kaua aega vajasin.
Ma kirjutan rohkem kui kunagi varem. Uskumatu, aga siin Tallinnas olen ma lõpuks ometi hakanud tubliks kirjanduslikuks töömesilaseks, nagu ma olen alati unistanud.
Aga sa tead ka seda ühte ja ainsat häirivat aspekti, mis mulle siin muret valmistab – see keelebarjäär ajab mind hulluks!!! Seesama, mis on meiegi vahel. Ja see tobe piirang on minu jaoks tõepoolest väga ängistav. Nüüd, kus ma olen peaaegu neli aastat selles imetlusväärses linnas/riigis elanud, saan ma aru, et osmoosi teel eesti keelt ära ei õpi. Kohe kindlasti mitte. Päevad läbi üksi oma valge laptop´i ees portugali- või ingliskeelsete tekstide kirjutamine ka eriti eesti keelt selgeks saada ei aita.
Ja siis veel kõik need tüdrukuid, keda siin sebida ja näppida. Neil on mingi vastik oskus isegi tõsise mehe tähelepanu vajalikelt asjadelt muule tõmmata.
Aga milleks selline kiri? Selleks, et sulle ametlikult teada anda, et 2010. aastal hakkan mina eesti keele tunde võtma. Korralikke eesti keele tunde ma pean silmas. See on üks mu uue aasta lubadustest, mille ma endale Hellas Hundis andsin. Ja ma tahtsin sind nüüd tagasihoidlikult sellest kirja teel informeerida, et sellega endale ka maailma ees püha kohustus võtta.
Survet on mulle vaja. Muidu hakkan jälle vabandusi otsima. Sul oli su õigus, kui sa kirjutasid, et sa ei saa aru, kuidas ma sain üldse kunagi arvata, et sellise kiiksuga idioomi saab pubis istudes ära õppida, või ainult oma kihava Baltikumi haaremi innukust ja heat tahet ära kasutates.
Aitab. Aastal 2010 on asjad teisiti. Hoopis teistmoodi. Minu motivatsioon on küll pisut kängunud, aga vähemalt ma lõpuks ometi tunnistan endale juba, et süstemaatiline lähenemine on ainus võimalik viis eesti keelt rääkima õppida. Kõik need neliteistkümmend käänet, tegusõna pöörded, kohutavalt keerulised hääldusnüansid ja muu taoline...
Veab, et eestlased kirillatsat ei kasuta, muidu oleks veel hullem. Ja nagu te teate, oleks väga vabalt võinud ka nii minna. Venelased katsetasid seda kunagises nõukogude Moldovas, olgugi et rumeenia keel on sama palju romaani keel kui minu emakeel. Kas te kujutate ette portugali keelt kirillitsas?
Aga tagasi su artikli (ja minu jutu iva) juurde: minu meelest ei ole eestlaste uhkus oma keele erilise keerukuse ja raskuse üle just kõige õigem suhtumine. Palun ärge tehke seda viga, et te soovite oma keele getostumist. Üks teistpidine näide: inglise keel on täna lingua franca, kuna see oli – ja on – piraatide keel. Ja piraadid on paindlikud ja loomingulised, nad võtavad parimatelt ja rikkaimatelt. Millest järeldub, et keskaegsest normannide-eelsest sakside inglise keelest on tänase kujunemiseni toimunud suur areng ja on tehtud palju muutusi.
Sellest on saanud päris atraktiivne (seksikas) idioom.
Parafraseerides portugali luuletajat Fernando Pessoat: meie rahvus on meie keel. Minu veendumuse kohaselt on keel identiteedi nurgakivi. Selles osas võrdlen ma eestlasi alati baskidega – te peaksite tegema ehk samamoodi nagu baskid, kes on andnud oma maale nimeks „Euskal Herria“, millest eeskuju võttes oleks Eesti „Nende maa, kes räägivad eesti keelt“ ehk „Eestikeelsete maa“.
Identiteeti võib selline suhtumine muidugi upitada küll, selles ma ei kahtle. Aga pidage meeles, et baske on kolm korda rohkem kui eestlasi, ja nemad on oma mitte-indoeuroopa keelt korduvalt ja kiiresti reforminud.
Kulla Jüri, ma ei taha seda eesti keele lihtsustamist iseenda pärast. Minu eesti keele oskused on küll kesised, aga enamik eestlasi on mu nendegi pingutuste ja oskustega rahul: „Vähemalt sa üritad... Osad inimesed [venelased] elavad siin kogu elu ja ei tea mitte ühte sõna eesti keeles...“
Aga: kui ma kuulen osadelt oma eesti sõpradelt (kes on enda hinnangul head keeleoskajad), et nad peavad sageli üle kontrollima, kuidas on ühte või teist asja õige kirjutada, siis vaat see tundub mulle juba murettekitav... See on ju paradoksaalne, Jüri!
Ma lihtsalt kardan, et kohalike jonnakuse tõttu lõpetab eesti keel kasutuskõlbmatute maailma keelte prügikastis. UNESCO järgi kaob maailmas iga kahe nädala tagant üks keel. Mina olen bioloogilise mitmekesisuse poolt... Aga varsti võib eesti keel ohustatud keelte nimekirjas olla.
Et me juba sellel teemal arutleme ja kui te lubate, siis minu tagasihoidlik arvamus on, et eesti keel peaks portugali keelest eeskuju võtma. Alates tänasest hakkab enamik Portugali meediaväljaannetest lähtuma meie uuest ortograafia kokkuleppest. Paljud näevad seda Brasiilia neoimperialismi sunnina. On see kokkulepe poliitiline otsus? Jah, on. Ajaloolise portugali idioomi „omanikuna“ pöördus Portugal 1980. aastal Brasiilia poole palvega portugali keel üheskoos universaalsemaks muuta (muide, saksakeelsetes riikides viidi sarnane ortograafiareform läbi 1996. aastal).
10 miljonit portugali keele kõnelejat versus 200 miljonit teisel pool Atlandi ookeani... Meil läks peaaegu kolmkümmend aastat, enne kui jõudsime selle kokkuleppeni. Aga aastal 2013 rakendub see lõpuks kõigis kaheksas riigis, kus portugali keelel on praegu riigikeele staatus: Brasiilia, Portugal, Angola, Roheneemesaared, Saint Tomé ja Principe, Mosambiik, Guinea-Bissau ja Ida-Timor.
Meie portugalikeelne intelligents on väga vihane. Meeleheitel, sest kirjakeeles kaovad nüüd hääldamatud konsonandid ja veel päris palju muud. Aga mina olen meie riikliku strateegilise pragmaatilisuse üle äärmiselt uhke. See on sisuliselt sama, mida me tegime 500 aastat tagasi, kui meie asekuningas Indias (Afonso de Albuquerque) määras kolonistidele kohustuse kohalikega seguneda (st nendega lapsi saada – TF).
Meie üleilmastumise ajastul ei kuulu ükski idioom - olgu ta ükskõik kui levinud – enam ühelegi inimgrupile. Idioomid on kollektiivne pärand. Sellega seotud pinge peab olema positiivne, ja mitte kunagi negatiivne. Üleoleku- ja uhkustunne sellest, et ollakse üks „nendest, kes rääkivad inglise keelt“ - või baski või ketšua või suahiili vm keelt – on selgelt minevikuteema.
Selline mõtteviis viib enesetapule.
Vaatamata kogu võimalikule vastumeelsusele, on fakt see, et keeled peavad kohanema välise - keskkonnaga varasemast palju kiiremini. Vastastikust mõju – interaktsiooni- ei saa eitada. Otsuste tegijad peavad vahel julguse kokku võtma ja tegema lausa riskantseid hüppeid, mitte samme. On tore kuulutada, et keel on elav organism, aga – vahel vajab elav organism operatsiooni.
Kallis sõber Jüri, mulle tundub, et eesti keel on kolesterooliga hädas. Ehk oleks kasu pärgarteri šunteerimisest - parandaks vere ja hapniku juurdepääsu.
João Lopes Marques on romaani "Mees, kes tahtis olla Lindbergh" autor
Tõlkis: Teve Floren
