Algusest peale oli teada, et rahanduslik ja majanduslik liit, mida ei toeta poliitiline liit, on kahtlane avantüür. Lisaks ei taga Euroopa Keskpank, erinevalt riikide pankadest, ühisvara. Ent Euroopa Liit, see suurepärane projekt (ma olen selle fänn number üks), lubab võimatuna näival sündida.

Praegu on masendavad ajad. Saksa ajakirjanik Dirk Kurbjuweit kirjutas paar nädalat tagasi Spiegelis ilmunud hiilgavas essees: “Tänapäeva Euroopas pole võim enam rahva käes. Poliitikud on muutunud finantsasutuste ja turgude orjadeks. Oleme selles osaliselt süüdi. Euroopa demokraatia elule turgutamiseks on vaja koheseid reforme.”

Asjaolu, et herr Kurbjuweit on pärit Saksamaalt, toob mulle veidi kergendust. Ma usun, et Saksamaa on Euroopa jaoks sama suur murelaps kui Portugal. Või Kreeka. Või Iirimaa, Hispaania, Itaalia või Belgia. Või isegi USA, mille riigieelarve puudujäägist tingitud probleeme on alahinnatud.

Kindlasti on lühinägelik süüdistada pelgalt Lõuna-Euroopa riike. Sama hästi võiks orkestri fiasko puhul näidata näpuga teisele viiulile. Mina küsiksin pigem dirigentide nimesid. Lootkem, et valijad sunnivad väga varsti selle kolmiku – Merkel, Sarkozy, samuti haletsusväärse Berlusconi – oma ametitest lahkuma.

Proua Merkel on poliitiline kääbus ja Saksamaa käsitleb Euroliidu finantse ja eurokriise, justkui need oleksid liiga rohelised ja ohtlikud kurgid. Ent viirus nimega Bundespopulismus on kolibakterist palju nakkuslikum. Kas Merkel on unustanud Konrad Adenaueri, Willy Brandti ja Helmut Kohli ideaalid ning meie kõigi toetuse Saksamaa taasühinemisele?

Lõppude lõpuks seisneb meie liidu mõte selles, et vältida sõdu, mida sakslased on kippunud alustama.

Aga Portugaliga on lood tõepoolest üsna kehvad: Kolmas Vabariik on pärast 1974. aasta revolutsiooni kaotatud võimalus. Portugali riik on liiga paindumatu, bürokraatlik ja hoolitsev, oligarhid on ikka võimu juures, koloniaalimpeeriumi pohmell kestab ikka, ametiühingud on lühinägelikud, meie viimane sotsialistist peaminister eitas fakte, meie president on käitunud nagu sfinks, haridussüsteem pole kunagi olnud prioriteet, õigusmõistmine käib liiga aeglaselt...

Sarnaselt Kreekaga ei jõua Portugal oma võlgu lähiajal maksta. Võlgade nõiaring on metsik, lausa hoomamatu. Intressid kasvavad iga päevaga spekulatiivse ja närvilise, nakkushaigusliku olukorra tõttu. See nõuab tohutuid ohverdusi rekordiliselt lühikese aja jooksul.

Osa inimesi arvab, et abiprogramm tähendab raha jagamist. Heategevust. Ei. See tähendab laenamist väga kõrge intressiga.

Eestlased ja teised eurooplased võivad öelda: “Kõik toimub sellepärast, et teie, lõunamaalased, elasite aastaid üle oma võimete.” See vastab osalt tõele, aga ärgem tõmmakem võrdusmärki poliitikute varjatud eesmärkide ja keskmise kodaniku vahele. Enamgi veel, see väide kipub jääma liiga pinnapealseks.

Ma pean silmas, et:

- 80ndail ja 90ndail kutsuti Portugali “Euroliidu tubliks õpilaseks” – mitte midagi ei paistnud olevat valesti;

- Maastrichti leppe tingimusi lõdvendati juhtriikide, sh Saksamaa nõusolekul ja huvides;

- London School of Economicsi 1998. aasta uuringus järeldati, et Portugal saab Euroliidu idasuunalisel laienemisel kõige rohkem pihta;

- neli riiki, kelle probleemid on praegu kõige suuremad (Kreeka, Iirimaa, Portugal ja Hispaania), said enne suurimat kasu ääremaid Euroopa keskmega ühendavast Ühtekuuluvusfondist.

Pärast 2004. aasta maid, kui meie kontinendi raskuskese muutus, ja eriti pärast Lehman Brothersi pankrotti 2008. aastal, astus Euroopa uude ajajärku. Pärast seda pole Euroopa enam kunagi endine.

Demokraatia tekkis Antiik-Kreekas, ka uus ajastu võib alata Kreekast (või Kreeka pärast). Kreeklaste terve mõistus on see, mida me nimetame antiikfilosoofiaks. Praegune situatsioon on ummiktee. Turud pigistavad kodanikku, ent vastutustundetu laenuandja saab oma kasumi täies mahus kätte.

Mingil moel, kusagil sügaval, see “mida hullem, seda parem” olukord mulle isegi meeldib. Perifeeria kodanikuna, kes nii väga usub pankontinentaalsesse projekti, tahan võimalikult kiiresti aru saada, kas mingi õilis ühine eesmärk on veel alles. Euroopas pole õiget juhtimist. Me saame kas korraliku poliitilise föderatsiooni või jääme mingiks poolikuks moodustiseks.

Viimase juhul tahan ma esimesena selle aeglase apokalüpsise (kreeka sõna) ratta pealt maha astuda. USA majandusanalüütikul Nouriel Roubinil, kes ennustas rahvusvahelist kriisi, võib ka Portugali koha pealt õigus olla: ääremaad peavad eurotsoonist järgmise viie aasta jooksul lahkuma, et uuesti arenema hakata ja konkurentsivõimeliseks muutuda.

Loodetavasti on Portugalil veel teisi valikuid, mis jäävad Berliinist, Frau Merkelist ja Deutsche Mark’i mõjusfäärist väga-väga kaugele.

Kuid aega jääb üha vähemaks ja ma hakkan “plaan B-d” aina tõsisemalt võtma: päästa lahti kujutletav kivist parv, mida kujutas ette Nobeli kirjanduspreemia laureaat José Saramago, ja hakata tasapisi Ameerika, täpsemalt Brasiilia poole triivima.

Tõtt-öelda polnud vana kontinent meile kunagi tähtis. Vastupidi, see võitles kogu aeg Portugali eluliste huvide vastu.

Igal juhul on kindel, et “plaan B” tuleb teostada koos Hispaaniaga. Teatud laadi konföderatsioon, mis pole mulle iialgi meeldunud, kuid...Saksamaa juhitud tänapäeva postkommunistliku Euroopa vaim on hoopis midagi muud kui leping, mille hispaanlased ja portugallased 1985. aasta juunis alla kirjutasid.

João Lopes Marques on Eestis elav portugali kirjanik ja Eesti Ekspressi kolumnist.