Tegelikult võiks öelda, et kõik selle kandi maa-alad kannatavad omamoodi kerge või tõsise abnormaalsuse all:

• lisaks sellele, et Venemaa on suurim riik maailmas ja et talle on iselooomulikud end rahvastada (või hallata) suutmatud alad, on ta maailmas rahvastikutiheduselt 218. kohal ning tema rahvaarv väheneb 700 000 inimese võrra aastas;
• ka Soome on üks hõredamini asustatud riike maailmas (199nes) ning see põhjustab       inbriidingut  ja  autismiprobleeme, mille üle lõõbivad eestlasedki;
• Eesti on rahvastikutiheduselt 180. kohal ja seda vaatamata oma pisidusele.

Teisisõnu, ükski neist kolmest riigist pole maailmas levinud tava mõttes nii-öelda normaalne. Aga jätkem Venemaa seekord kõrvale, see on juba omaette paras ports kõrgemat teadust. Ruum on oluline teema nii Soomes kui Eestis. See mõjutab peaaegu kõike: kaaslase leidmist, konkurentsi, aega, sallivust, sotsiaalset sidusust ja palju muud.

„Mida sa täpsemalt mõtled?“ küsis mult ükskord Raili. Olime nimelt koos Kairos ja palusin tal seda linna Tallinna või Tartuga võrrelda. Aga maailma kõige tihedamini rahvastatud linnaga pole miski võrreldav. See on absoluutselt teine maailm. Mõistetel ei ole sama tähendus. London, Tokyo, São Paulo ja New York on enam-vähem sarnased. Ka Amsterdam, Berliin ja Stockholm. Või isegi Riia.

Kõigis neis linnades oleks näiteks mõte oma lauda teistega jagamast keelduda lihtsalt absurdne. Erinevalt sellest, kuidas on Tallinnas, Eesti megapolises par excellence. Kuidas on võimalik, et nii paljud lauad jäävad tühjaks põhjusel, et inimesed ei taha – või eriti ei taha -, et keegi võõras nende kõrvale istuks. See üllatab mind ikka ja jälle: iga kord kui küsin kelleltki luba nende kõrvale istuda, läheb viis sekundit, enne kui vastuse saan. Enamikul läheb ikka veel aega, et otsustada, mida öelda. Ise olen ma vahel inimestele lausa viibanud, et neile märku anda, et mu kõrval on vabu kohti, aga millegipärast ei tee inimesed sellest sageli välja ja lähevad minema.

Ebamugavustundest, vean kihla. Meeter-poolteist on siin Eestis minimaalne teise inimese läheduse talumise kaugus. Individualism? Tolerantsuse puudumine? Tagasihoidlikkus? Hirm? Isekus? Ekstreemne privaatsusevajadus?

Pole minu asi rõhutada, millist rahalist kahju see baaride ja restoranide omanikele toob. Küllap on see päris märkimisväärne, ent siiski kultuurilistel põhjustel talutud. Mõistetav. Paradoksaalne on, et sotsiaalsemad tegelased hoiavad enamasti baari ligi: tundub, et selles alas on kõik lubatud ja et eestlased, isegi kainena, suudavad seal oma suhtlusoskustegagi hiilata.

Aga demograafia juurde tagasi tulles, ma usun küll, et see, kui ühe ruutmeetri peale nii vähe inimesi jagub, võib see inimestes tõsisemat melanhooliat tekitada. See võib olla maagiline, aga vahel ka päris häiriv, eriti siis, kui ma üksi hilisõhtul koju kõnnin: teel kesklinnast Kalamajja ei kohta ma teel peaaegu kunagi kedagi.

Ma armastan Tallinnat, aga vahel karjub mu sisim olemus kõvemini, kui oleksin oodanud. Ma saan Pärnu, Rakvere, Rapla ja Haapsalu inimestest pimedatel talvepäevadel väga hästi aru... Me, inimesed, oleme ju ometi sotsiaalsed loomad...

Aga küllap arendame me kõik omad tehnikad välja. Ellujäämisstrateegiad. Mu hea Viljandi sõber Eva rääkis mulle kunagi: „Muidugi on meis see vajadus! Kui ma liiga melanhoolseks muutun, hüppan lihtsalt bussile ja sõidan Tallinnasse ja veedan kogu päeva seal. Longin Raekoja platsis, Viru keskuses, Kaubamajas ja Stockmannis. Käin rahvast täis pizzeria´s ja tunnen ennast nagu New Yorkis! Pärast seda on jälle laetud ja võin kuu aega rahuliku südamega Viljandis elada!“

Hiilgav lahendus! Tänu temale hakkasingi tegelikult mõistma, miks Eestis nii paganama palju ostukeskuseid on ja tekib aina juurde. Igal pool, nagu isegi teate: masendava ehitisena tunduvad keskused pakuvad ju ängi ohjeldavat teraapiat. Loodusseadustes on kirjas: inimesed vajavad inimeste lähedust.

Demograafia puhtamas kuues.

Ja nii ongi: kaubanduskeskused võivad olla koledad, aga neil on iseäralik „põhjamaine“ funktsioon. See ei piirdu kaugeltki modernsete vitriinide ja tuledesäraga: justnagu Rooma impeeriumi ajal saunad, toimivad ostukeskused tänapäeval nii-öelda sotsiaalsete solaariumidena.

Esitasin oma arusaama ükskord Evale ja tema oli sellega päri:“Meil on siin Eestis selliseid kohti ja sündmusi, mis inimesed kokku toovad, vaja. Kõige võimsam näide on vist laulu- ja tantsupeod. Aga igapäevaelus on selleks küll, jah, supermarketid!“

On ostukeskused ja hüpermarketid liiga tehislikud keskkonnad? Ohtlikud tarbimistemplid? Kahtlemata. Agorafoobid kõrvale jättes on aga enamikule meist sellist „valgust“ ellu vaja.

*João Lopes Marques on raamatu "Mees, kes tahtis olla Lindbergh" autor

Tõlkinud Teve Floren