Et mitte kõigutada eestlaste usku ELi, ei kuulutatud õigel ajal välja seadust üleliigsete laovarude kohta. Peaministritel Siim Kallasel ja Juhan Partsil oli ebamugav ja kiire! Suhkruhinna kolmekordistamine enne 2003. aasta rahvahääletust tundus liiga õudne. Pärast referendumit aga ei olnud enam aega. Põllumajandusministrid Jaan Marrandi ja Tiit Tammsaar ei hakanud ka suuremat kära tegema, kuigi väidetavalt ministeeriumi ametnikud ja kantslerid hoiatasid, et trahvioht on reaalne.

Valetavad need inimesed, kes veel täna jauravad, et süüdi on keegi euroametnik, kes ei avaldanud Euroopa Liidu Teatajas enne Eesti ühinemist uut seadust eesti keeles. Sest tegelikult nad teavad, et Euroopa Liidu Teatajad tehakse Euroopa Liidu liikmesriikide ametlikes keeltes kättesaadavaks alates asjaomaste riikide ühinemisest Euroopa Liiduga.

Kahju on neist Eesti ettevõtjatest, kel ei olnud nahaalsust vaielda ja hämada oma laovarudega ja kes maksid trahvi ära. See raha on neile läinud. Aga need, kel jultumust jätkus, on võidumehed. Näiteks Arubast pärit must allkirjakunstnik, kes 1. mail 2004 liigutas suhkruronge Valgevenest Leetu ja tegi Valgas lühikese peatuse. Selle trikiga teeniti 80 miljonit krooni. Samas valetas ka ettevõte Kalev maksuametile, et tema laos olid võõra offshore-firma suhkrutonnid. Maksuamet seda juttu ei uskunud, põllumajandusminister Ester Tuiksoo (kes hiljem sõitis ringi Oliver Kruudale kuulunud mersuga) aga küll. Lõpuks jäi peale siiski maksuametniku usk.

Pärast Euroopa Kohtu eelotsust ütles praegune põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder, et otsus on ootuspärane, kuid lootust riigile mingi raha kätte võidelda ei ole veel kaotatud. Olgem ausad: tegelikult peaks sellise poliitilise häma lõpetama ja suhkrutrahvi summa kirjutama Euroopa Liiduga liitumise kuludesse!