JUHTKIRI: Kuidas Ansip mu une ära ajas
Film vaadatud, kulutasin öötunde arvutis, et end ACTA-asjandusega kurssi viia. Nii Vikipeedia abiga kui ka sadade kajastuste kaudu Andrus Ansipi etlusele riigikogus. Mida enam tudeerisin, seda enam mõistsin: ACTA pole avalikkuse jaoks ammu enam ACTA, vaid hoopis midagi enamat.
Sotsiaalmeedia reaktsioonidest Ansipi ülesastele tuleb välja kogu poolaastaga kasvanud pahameel ja spliin võimude ülbuse pärast.
Õpetajate alandamine. Päästjate ja gümnaasiumide avalik hukkamine. Tudengite eiramine. Soovimatus võtta parteilist vastutust elamislubadega äritsemise, e-kirjade varastamise, puhkuseajaga petmise järel. Kaitseministri lausvale internetiruumi kohta. Samal ajal tõuseb riigikogulaste palk, nuumsüsti saab arusaamatu demokraatia arendamise asutus. Ununenud on tagasipöördumine äravõetud haigusraha, hambaravihüvitise ja käibemaksu kunagise taseme juurde.
Nelja- ja enamakordse keskmise palga saajail on hea rääkida Eestis olevast Euroopa väikseimast riigivõlast, millega kuueprotsendilise koormuse kandja toetab sajakuuekümnese koorma all ägisejat. Keskmise ja väiksema palga saajad aga ei julge ammu enam oma Euroopa kolleegidega palgasummast rääkida, sest naaber võib arvata, et oleme seemneid söönud, mitte ei kõnele tõsiselt, mitu eurot teenime.
Läksin magama, uni üliheitlik. Ärkasin tavalisest varem. Et pere magas, polnud spliini kellegagi jagada. Tegin Facebooki sissekande: „Tige unenägu ajas une ära. Ärkasin pahameelest mehe peale, kes sülitas kõrgelt mäe otsast nende pihta, kes ta sinna aitasid. Ja ka tema heaolu ja ka tema enesereklaami toitnud e-valitsuse, e-valimised, e-maksud ja muu e-riigilise ehitasid. On ikka üsna alatu enda abistajate esindajaid avalikult narkariteks ja idiootideks alandada.”
Korraga meenus: fosforiidisõja käivitas samuti valitsusjuht. Bruno Saul, kes avalikus esinemises rahvast halvustas. Ja fosforiidisõda polnud üksnes võitlus kaevandamise vastu, vaid kogu kogunenud ebaõiglustaaga väljavalamine. Kas ajalugu kordub?
