Elasime Tallinnas Pelgulinnas, mu naise vanemad Nõmmel. Koju viis meid buss number 40, mis lõpetas Koplis ja oli enamasti täis paneelmajade elanikke, suures osas venelasi. Nõmmele läksime bussiga number 36, mille reisijateks olid enamasti jõukamad kodanikud, eramajade elanikud.

Kui naine esimest tütart ootas, ei juhtunud Nõmmele viivas bussis vist kordagi, et talle oleks istet pakutud. Kord sõitsin ise, titt randmel kõõlumas nagu kohmakas jahikull, mingi kott kaasas, kokkupandav käru püsti käes ja, oh imet, olin ainus, kes püsti seisis. Tunnistan, minust käis läbi terav kihvatus ses suhtes midagi reljeefset ette võtta, aga ma talitsesin ennast. Inimesed vaatlesid pingsalt akna taga laiutavat pimedust.

Seevastu Koplisse suunduvas ühistranspordis ei juhtunud kordagi, et lapseootaja või väikese lapsega inimene oleks pidanud seisma. Juba uksel, ehkki buss oli enamasti üsna täis, oli selge, et reageeritakse, nähakse. Tihti võttis üks reisijaist juhtimise üle ja andis vastavad korraldused: “Sina, sina ja sina astute kõrvale, et lapseootel naine trügimata läbi pääseks, ja sina seal tõused püsti.” Hämmastav ja ilus oli, et see ei tekitanud kunagi vastuseisu. Keegi ei püüdnud teeselda, et ta ei kuulnud; keegi ei küsinud, et miks just tema. Ammugi ei saatnud keegi kuradile. Ükskord nõudis isehakanud reisisaatja ka tulevasele isale istekoha ja loomulikult nõustus kogukond ka sellega otsemaid. Minul oleks olnud mõttetu vastu punnida, heakskiit oli üldine ja ilmne. Kõige mõistlikum oli istuda oma kalli kaasa kõrval, oma inimeste seas, näol lollakas ja õnnis ilme.

Ühel teisel õhtul hakkas minu tuima teadvusse alles tasapisi jõudma trammijuhi kabiinist kostev veider lärm ja trammi hüplikuks muutunud sõidumaneer, kui minust juba möödusid kaks vene noorukit. Läksid ja viskasid kabiinist välja hullunud trammikaaperdaja. Lihtsalt viskasid välja, ei mingit ülearust vägivalda. Küllap oleksin ka mina lõpuks kuidagi sekkunud, aga kuidas just, ei oska öelda. Kindlasti oleks mul ka pärast olukorra mõistmist kulunud omajagu aega selle hindamisele ja tegutsemisjoonise ning oma arguse ja autunde vastukäivate soovituste kooskõlastamisele. Seekord ei saanudki ma probleemist õieti arugi, enne kui see oli parimal võimalikul viisil juba lahendatud.

Pahatihti hakatakse kõigepealt kaaluma, kas on olemas vajalik kvalifikatsioon, nõutavad juhendid ja kas tõesti pean just mina pihkusattunud teemaga tegelema. Tihti on see õigustatud, aga sellise käitumisjoonise liiga andunud järgimine viib üleüldise mökitamise, minnalaskmise, nahahoidmise ja skeemitamiseni. Näitlikult – maamees Ago peab oma sauna ehitamiseks kõikvõimalike asjapulkadega kokku leppima (ja need on karmid ning printsipiaalsed), aga linnamees Juhan saab põlevkivil töötava rahapõletusahju ehitamisel eirata tervest mõistusest lähtuvaid argumente ja asjakohaseid uuringuid ning käsitleda vajalikke kooskõlastusi formaalse pahnana.

Pariisi metroos leidis aset ligilähedane lugu nagu Kopli bussis, aga põhjus, miks metroovaguni mikroühiskonnas kamandati üks inimene seisma ja keegi teine akent avama, oli veel peenem – nimelt märkas keegi kohalik, et põhjamaa poja lõustal pärlendasid pisikesed piisad nagu sügavkülmast võetud viinapudelil. Vastuväited, et minuga on kõik korras, ma olen lihtsalt näost märg, ei väärinud arutamist.

Üheksakümnendate alguses juhtus teinekord, et lahkasin mõne sõbraga öö läbi mõnd maailmasuurust probleemi ja varahommikul vajasime hädasti veel üht sigaretti. Ontlikel onklitel oli alati pakis viimane suits. Seda loomulikult ei sobi anda ega küsidagi. Seevastu kollid, keda peaaegu ei julgenud tülitadagi, jagasid oma kraami alati lahkelt.

Selliseid killukesi leidub küll ja veel. Mina suudan neist kokku panna ainult ühe tervikpildi – keskmine eestlane on korralik ja igav inimene, umbes selline nagu bussi nr 36 sõitja, ühe sigaretiga suitsupakk alati taskus, pilk suunatud mujale, mõttes helisemas palve, et nad ometi mind oma tegemistesse ei segaks. Inimene, kes tahab olla parasjagu nii nähtav, et talle kogemata peale ei astutaks, ehk koguni peetaks teda arvestavaks jõuks, keda on parem mitte tülitada. Tihti kleepub selle juurde ka soov jääda piisavalt madalaks, et mitte tekitada mopsides elevandihaukumiskihku.

Ehk ei ole asi siiski nii hull? Ei saa olla? Tegelik piir ei jookse kindlasti mitte rahvuste, vaid hoiakute vahelt.

Püüan ise teiste inimestega rohkem suhelda, ennekõike kuulata, aga ka öelda oma arvamus välja ja teha seda enne, kui olen vihaseks muutunud. Püüan kaasa rääkida, kui tundub, et peaks, ehkki lihtsam oleks vaikides mööda minna. Ega see muudatus minus ludinal lähe. Niisuguses “titt randmel”-situatsioonis suudaks tänane mina viisakalt mõne kaaskodaniku käest abi paluda, aga lihtne mul seda teha ei oleks. Tõepoolest, ise suu lahti teha oli juba tookord minu kohustus, minu panus avalikku ruumi. Ma oleksin pidanud aitama oma toonastel reisikaaslastel iseendist parem olla, murda käitumismudelit.

Jah, paljude ideaal näikse olevat puhas ja vaikne ruum ilma kõrvalise sagimiseta. Ilma teiste inimesteta, arvamusteta ja loomulikult ka vajaduseta nendega arvestada. Ideaalne on sõita oma autoga, elada oma majas, teha tööd oma kabinetis. Eks sel kõigel ole oma vaieldamatud eelised ja diskreetne võlu, aga see ei vabasta kedagi ei privileegist olla ühiskondlik loom ega kohustusest sellena käituda. Muide, selline ihaldusväärne vaikne koht on täiesti olemas – see on surnukuur. Oleks ilus, kui minu üldistus tunduks täiesti kohatu ja meelevaldne. Kardan, et pigem võib seda silmagi pilgutamata ka riigile laiendada.

Minu ceterum censeo on: pidage meeles, et üksikisikud võidavad tunduvalt rohkem, kui peavad silmas grupi, mitte ainult enda huve.

Jüri Kolk on kirjanik ja töötab väliskaubanduse alal.