Eriti kui kogemust üldse ei ole. Nii rebitakse endast välja hardust, aga tuleb hoopis igavus ja mõte, et saaks nad juba üle magatud. Ei oska, ei oska. Olla või teha. Ime siis, et kui saabub aasta lõpp, lastakse kergendusega niimoodi lennata, et aasta esimesel päeval kukutakse kassi liivakasti. Vähemalt pidu pidada me oskame ja aastavahetus on pidu.

Kuidas kellelegi. Kuidas kellegi lapsepõline kogemus on, tundub.

Mitme mu sõbra kodus peeti jõule ka kaugel ajal. Peamiselt tähendas see, et kuusk smugeldati sisse juba jõuludeks ja sellest ei olnud vaja liigselt rääkida, mine tea, kes kuuleb ja kellele räägib. Meie kodus jõule ei peetud. Võibolla kalendrinihke pärast - juuliuse kalendris, mille järgi õigeusklikud siis pühasid arvasid, on jõulud alles 6. jaanuaril. See oli küll ja on siiani, et enne seda päeva iialgi kuuske välja ei visatud. Kui liiga pudisema ei hakanud, hoiti ka vana uue aasta ehk siis 13. jaanuarini.

Nii ei ärata jõulud muid tundeid kui ilmselt paljudes: eks ta üheks kommertsiks ole väändunud jne. Tavaline ironiseerimine, mis kordub igal aastal ja mille eest saadav honorar kulutatakse jõulukinkidele.

Ja, kuna hardust pole mõtet otsidagi, siis pole ennast kunagi vaevanud ka. Kui paljud ja paljud käivad enne jõule ringi halli ja mureliku näoga ning ahastavad ette pika igava lauataguse, hullemal juhul "Püha öö" laulmise üle, siis ise... noh, las läheb, nagu läheb. Üks sõber nimetab jõulude aegu enda pool peetavat pidu jõuluvarjendiks. Kuhu võivad põgeneda kõik sõbrad, kellel jõulude ees hirm. Ja põgenevadki ning pidu läheb käima. Täiesti tavaline pidu, ainukese erisusega, et suupiste on tavapärasest kordi rikkalikum ja väga üheülbaline. Verivorst ja hapukapsas, teadagi. Isegi inimesed, kes muidu peaaegu ei söö, vitsutavad hoolega rasvast, see ka veel.

Kas peaks häbenema? Milleks? See on samamoodi üks viis jõulud üle elada. Suhteliselt lõbus ka veel. Võib õelalt mõelda kõigile, kes larbivad seapeki kõrvale morssi ja kuulavad sada korda kuuldud heietusi laua teisest otsast, üks pilk kellal: oleks juba sobilik ära koju minna...

See vaev vist aastavahetusel hoogsalt maha pestaksegi. Need, kes jõulu aegu nutused, on siis särasilmsed, teotahtelised, ülimalt organiseerimisvõimelised. Noh, kus me selle aastavahetuse litaka maha paneme? Rakette võtame? Palju võtame? Milliseid? Kuhu läheme? Kes teab, kust jooki hulgihinnaga saab?

Selle õhina peale tuleb endal veel kord meelde kauge aeg. Ma olin kolmandas klassis teisel veerandil sarlakites. Kadestamisväärne haigus tollal igale koolilapsele - pool klassi käis mind vaatamas, et kah saaks. Sest sarlakitega võis-pidi siis 16 (kuusteist) päeva koolist puududa. Raske oli ainult esimene päev haige olla, aga see olla nii ränk olnud, pea 40 kraadi palavikku, üleüldine pilditus, et midagi ei mäleta. Järgmised kaks nädalat lust ja lillepidu, lesi, loe raamatuid ja köhi kõigest jõust klassivendade peale, kes head kraami endalegi nõutama tulnud.
Olgu märgitud - neil kellelgi ei vedanud.

Ja tegelikult ei puutu sarlakid peaaegu asjasse. Niipalju, et kooli läksin enamvähem ainult tunnistust saama. Hommikusel ajal. Muidu oli õhtune vahetus. Oli pime, hanged, punakas tänavavalgus, ilm nagu postkaart. Tunde polnudki, klassijuhataja ei vaevanud ka ennast meile sõnade ja soovide pealelugemisega, eks ta tahtis ka koju minna, veerand tundi me vist koolimaja sisemuses olime ja tagasi. Natuke oli libe ilm ka, vähemalt Paju ja Uue tänava nurgal pumbakaevu juures. Vist olid ka tähed taevas... aga võibolla on see hiljem juurdemõeldud mälestus.

Väga hea oli olla. Ja imelik ka. Ma mõtlesin: näe, see olen nüüd mina, kes läheb vahepeal libisedes ja sobivatel kohtadel liugu lastes kodu poole, viisi täis tunnistus kaasas. Küll ema rõõmustab jälle. Ja varsti, juba ülehomme, toob näärivana kuuse alla kingitusi. Ma tahtsin vist mingit autot... või olid tinasõdurid, mida ma tahtsin, N. aegne mänguasjavalik oli üsna militaarse kallakuga. Kingitus ei tundunudki nii tähtis, tähtis oli võidumehe tunne, 16 päeva olin saanud legaalselt koolist ära olla, ees veel kaks nädalat, kui ei pidanud lõuna aegu kooli minema. Ehk näidatakse mingeid lahedaid multikaid ka veel, talvevaheajal ikka tuldi välja seriaalidega.

Tulin koju, kuuseküünlad põlesid natuke vilkudes. Need on praegugi alles, 1970. aastal ostetud minu esimesed kuuseküünlad üldse. Oranžide tuledega, põhimõtteliselt üsna koledad juhtmejupid ehk, kui erapooletult vaadata. Sellise asjaga on raske olla erapooletu. Tuba lõhnas piparkookide, kuuse ja mandariinide järgi.

Ma panin teleka mängima ja vaatasin multikat "Peruu indiaanlaste legendid". See on üsna hirmus multikas lapsele ja ega ma kohe julgenud vaadata. Kunagi kinos nähes tekitas see kabuhirmu, multikas, kus kurjad on koledad, aga head on veelgi koledamad.

Siis aga jagasin ma ära, et õieti on see väga ilus ja hea multikas. See olin mina, kes seal istus ja enam ei kartnud.

Edasi... mis seal ikka võis olla. Eks ma piparkooke ja mandariine sõin, mandariine müüdi aastavahetuse ümber igal pool, isegi taarapunktides, ootasin ema. Ilus oli.

Katsu sa sellise mälestuse pealt kaasa minna mõtetega aastavahetuseks kuskile tõmmata ja tõmmata. Vale tundub. On proovitud küll, aga ei tule välja. Istud ja lürbid, sees kripeldab, et tegelikult peaks kodus olema ja hea olema. Lürbidki liiga kiiresti ja üldse pole tore. Kuigi kõik on olemas - ilus koht, tore jõuk, palju head ja paremat. Peaks kodus olema ja mõtlema: see olen nüüd mina siin sel aastal... Tegema midagi head ja aeglast süüa, parti omas rasvas, sibula-kartulisuppi, mingeid salateid. Võibolla tirtsu veini jooma ja keskööl šampanjat, aga mitte rohkem. Ei taha nagu.

Tõesti ei taha. Ei sobi.

Toda 9aastase heatunnet niikuinii tagasi ei saa, proovida ometi tahaks. Muud on veel vähem töötanud. Aastavahetus toredas võsas (lahe, aga koju tahtnuks)... aastavahetus Anne kanali jääl Tartus (ma olin 18, armunud ja õnnetu)... Toompea vaateplatvormil (palju erakordselt purjus inimesi)... sõprade man (ma olin omadega hullult puntras ja natuke meelest ära)... Hommikul on teadagi mis ja hull roidumus peal, mis kuidagi ära ei taha minna. Tühjavõitu tunne ka. Kuhu jäi see väike mina, kes sarlakite ja vaheaja üle nii rõõmustada oskas?

Kodus on alati parem olnud. Alati on parem olnud omaette mõtiskleda, aastat vaevusteta alustada. Räägivad ju, et nii, nagu aastat alustad, nii selle ka veedad.
Mõmm.