Weberi arvates ei ole erakondadevaheline konkurents pärast professionaliseerumist enam mitte niivõrd võistlus olemuslike, maailmavaateliste eesmärkide nimel, vaid võitlus töökohtade ja sissetulekute pärast, kuna oma erakonna võidu puhul ootavad erakondlased isiklikku kasu. Tagasilööke ametikohtade jagamisel ja säilimisel tunnetavad erakondadesse kuuluvad inimesed ja nende lähikondlased palju valulisemalt kui vastuseisu oma põhikirjas deklareeritud eesmärkidele. Sarnane olukord on ka tänases Eestis ja siit, mitte konkreetsete persoonide isikuomadustest, tuleb otsida poliitilise korruptsiooni sügavamaid juuri.

Bolševistlike traditsioonidega kokkupuutunutele pole teadmine, et poliitikat tehes saab ära elada ja mitte halvasti, mingi uudis. Üllatab pigem see, et samasugused nähtused ilmnevad praeguses vabas ühiskonnas. Eliidi mitmekesisuse asemel on taas välja kujunemas parteinomenklatuur, kelle jaoks ideoloogia on üksnes loosung, vahend võimu säilitamiseks. Erakondade rahastamine on muutunud “rahakondade erastamiseks”, nagu hiljuti üks kommentaator raadioeetris tabavalt keelevääratas. Erakonnad hakkaksid koosnema niiöelda juhtgrupist, kus tehakse otsuseid ja liigutatakse ressurssi, ning “surnud hingedest”, poliitilisest ballastist, keda vajatakse massina. Parem- ja pahempoolsus säilivad vaid retooriliselt, sest päris sisuks saab üha enam võim, võim ja veel kord võim (“jest takaja partija”, nagu ütles juba Lenin, kinnitades bolševike täielikku valmisolekut võimu võtmiseks Venemaal esimese maailmasõja ajal). Nii tulevad esiplaanile poliittehnoloogiad ja kunstlikud vastandused tegeliku ideede konkurentsi asemel. Sellised mustrid joonistuvad üha enam välja ka Eestis, kus väärtused, ideoloogia pole mitte tegevuse keskpunkt, vaid teisejärguline detail, mida kasutatakse vaid juhul, kui need aitavad valimistel hääli koguda.
Oma rolli säärases klientelismis mängib meie kogenematus ja järjepideva poliitikategemise traditsiooni puudumine. Majanduslikku rööpalaiust muudeti paljuski läänelikku äri- ja juhtimiskultuuri esindavate välisfirmade abil, poliitikas jäime aga omapead, kuna välist sekkumist taunitakse läänelikus poliitkultuuris põhimõtteliselt. Tulemusena oskame liiga harva näha institutsioonide stabiilsuse ja väärtuste olulisust võrreldes personaalsete momentidega. Isiklik lojaalsus jääb ikka keskseks võimu paradigmaks, sisuliselt paternalistlikule valitsemisvormile püütakse külge pookida turumajandust. Siia juurde kuulub tung peita sobimatut sisu läikiva fassaadi taha. Ebaproportsionaalselt palju tähelepanu pööratakse välistele näitajatele – näiteks naiste väikesele arvulisele esindatusele võimutipus, pidades seda sisuliseks probleemiks. Samas ei osata näha, et ka naissoost poliitikud esindavad siinmail maskuliinset, autoritaarset valitsemiskultuuri, mõnikord jõulisemaltki kui mehed. Just kenad ja õblukesed naispoliitikud olid kõige valjuhäälsemad peaminister Ansipi kritiseerijad, kui too julges rääkida väsimusest. Soolise võrdõiguslikkuse eest võitlejad väljendasid nii oma macho’likke, mitteläänelikke hoiakuid, mille järgi valitseja ei tohi kunagi väsida ja kui väsib, siis tehakse talle ilma halastuseta Gaddafit.

Üks Niisuguse poliitilise kultuuri tagajärg on ebakompetentsed otsused kõigis riigielu valdkondades, kuhu erakonnad sekkuvad. Kuna tegelikku kompetentsust napib, ilmuvad välja universaalsed “spetsialistid”, nagu olid omal ajal partei kaadritöötajad, keda partei suunas tööle, kuhu vajalikuks pidas. Pole mingi ime, kui üks ja sama inimene asub eri ministriametitesse valdkondades, mille kohta ta on enne vaid uduselt midagi kuulnud. Nii hakataksegi enesekindlalt tegelema abstraktsete ja eluks sobimatute juhtimisskeemide loomise ja juurutamisega, mis peaks ühest küljest varjama ebakompetentsust ja teisest küljest efektiivsuse tõstmise varjus suurendama tsentraliseeritavat ja hiljem jaotatavat ressurssi. Vanu institutsioone lammutatakse hoolimatult, uute funktsioneerivate, jätkusuutlike loomisega jäädakse aga sageli hätta. Lugedes üle klassikalist “Peteri printsiipi”, mis avaldati eesti keeles juba 40 aastat tagasi, võib kogeda ehedat déjà vu-elamust. Selles raamatus kirjeldatakse üht juhtide ebakompetentsuse ilmingut järgmiselt: “Strukturofiilia on maniakaalne tegelemine hoonetega – nende projekteerimise, ehitamise, korrastamise ja rekonstrueerimisega – ja järjest suurenev ükskõiksus töö vastu, mida hoonete sees tehakse või peaks tehtama [–] oma kõige täiuslikuma kuju saavutab see tõbi kahtlemata poliitikute ja ülikoolirektorite juures.” Sic!

2003. aastal muudeti seaduseks erakondade hüppeliselt suurenenud rahastamine riigieelarvest. Selle põhitingimus oli juriidiliste isikute annetuste keeld. Nüüd räägitakse valitsuse tipptasemel vajadusest hakata taas lubama juriidiliste isikute annetusi kui võimalusest seadustada “tegelik olukord” ehk tahetakse ebaõigusest luua õigust. Teatavasti Rooma õiguse põhiprintsiip ex iniuria non oritur ius keelab õigusetusest, õiguserikkumisest uue õiguse sündimise ehk õiguserikkumist seadustades ei saa lahendada tegelikke küsimusi. Samas ei räägita midagi erakondade riigipoolse lausfinantseerimise lõpetamisest. Nii võib tekkida olukord, et lõpuks saavad parteid raha riigieelarvest, eraisikutelt ja juriidilistelt isikutelt ehk kõikjalt, kust vähegi võimalik.
Tõsised ühiskonna probleemid paraku üha süvenevad. Tulemuseks on parteide tegevuse kaudu kogu Eesti poliitilise süsteemi legitiimsuse ja usaldusväärsuse vähenemine. Inimesed kaotavad kindlustunde, et riigis toimuv on õigustatud ja seotud avaliku huviga. Ohtlik poliitiline stagnatsioon koos valitsejate-valitsetavate omavahelise võõrandumisega võib olla ka ülima ebastabiilsuse allikaks. Võimulolevad erakonnad hakkavad vahetuma ainult paradigmaatilise muutuse teel, sisuliselt revolutsiooni või reformatsiooniga. See on hoopis midagi muud kui läänemaailma poliitiline stabiilsus, kus konkreetsed võimu juures olijad vahetuvad, koalitsioonist saab opositsioon ja vastupidi, kuid poliitiline süsteem jääb stabiilseks. Skismagenees on üks võimalik areng, mis tähendab lõhet ja lahknemist varem terviklikus sotsiaalses ja kognitiivses struktuuris, kui olemasolevad valitsemisinstitutsioonid kaotavad täielikult laiema toetuse. Skismageneesi puhul lõhenemise spiraali sattudes võib tulemuseks olla riigi senise identiteedi järsk nõrgenemine ja kadumine. Skismageneesi kui fataalse siseteguri mõjul toimuvad lagunemised on asümmeetrilised ehk leiavad aset ootamatult. Puudub silmanähtav fokuseeritud jõud, millel võiks olla väline potentsiaal kardinaalsete muutuste esilekutsumiseks.

Poliitiline korruptsioon ja poliitilise kultuuri tüüp on ühise väärtuselise baasiga. Süstemaatiline poliitilise korruptsiooni levik, selle sisuline aktsepteerimine on võimalik vaid olukorras, kus kõigutakse pidevalt erinevate sotsiaal-kultuuriliste väärtusarusaamade vahel. Eestil on täna oht jääda piirijuhtumiks, kus leiab aset kahe poliitilise kultuuri, idamaise ja klientelistliku ning läänemaise lepingulistel partnersuhetel põhineva kultuuri omavaheline konkurents. Sisuliselt vaieldakse põhimõtteliste asjade üle, mis ei võimalda otsida ja leida jätkusuutlikke lahendusi. Võib isegi olla, et selline kõrgemal tasemel, institutsionaliseeritud poliitiline korruptsioon väliselt vaba ühiskonna tingimustes on unikaalne postkommunistlikke ühiskondi iseloomustav nähtus, mida keegi polegi varem näinud ega kogenud.
Selle asemel, et keskenduda majandusliku korruptsiooni, personaalse omakasu kindlakstegemisele, peaksime riigielu hinnates rohkem analüüsima korruptsiooni, tuginedes selle nähtuse laiale määratlusele, et parteide grupihuvid ja ühishuvid saaksid paremini piiritletud. Küsimus on väärtustes, üldisemal tasemel lojaalsuses, selle loomises ja taastootmises, sest läänemaises poliitilises kultuuris ei olda lojaalne mitte isikutele, vaid institutsioonidele ja väärtustele. Meie praegune arengusuund viitab pigem personaalsete argumentide eelistamisele ja stagneerumisele, sest uute ideede ja isikute tulek poliitikasse on äärmiselt raskendatud.
Kui rääkida konkreetsetest piirangutest, siis näiteks 1000 inimest on Eesti jaoks ilmselgelt liiga palju uue erakonna asutamiseks ning tegemist on oma aja ära elanud piiranguga. Kuid ka see pole kõige olulisem, kuna juba olemasolevatele parteidele on loodud erilised soodustingimused, mis tuleb kiiremas korras kaotada. Eesmärgiks peaks olema poliitmaastiku mitmekesistumine, et ideede võistluses ja dialoogis sünniksid parimad lahendused.

Eesti vajab paremat valimisseadust nii kohalike omavalitsuste kui ka riigi tasemel, piir valimisliitude või muude rahvaalgatuslike initsiatiivide ja parteide vahel ei pea olema tõmmatud nii ühetähenduslikult parteide kasuks. Suund peaks olema võetud pigem (eriti kohalikel valimistel) isikuvalimistele, mis tooks kaasa valituks osutunute konkreetse vastutuse valijate ees. Mitte enam parteibosside ees, kellel on siiani otsustav sõna kandidaatide väljavalimisel ja valituks saamisel. See uuendus hoiaks koos eelmise meetmega ära ka poliitikute nn broileristumise, sest valituks saab osutuda ainult isik, kes on mingil alal ekspert, kes on oma võimekust varem tõestanud. Samuti tuleks ministeeriumide juhtimisel võtta selge suund spetsialistide valitsemisele, kes hakkaksid edaspidi asendama parteilisi igal alal “kompetentseid” persoone. Riigi tasemel võib koguni jõuda küsimuseni, kas meile on üldse vaja palgalisi Riigikogu liikmeid. Äkki piisaks sellest, kui väärikad, oma erialal tunnustuse saavutanud rahvaesindajad osalevad parlamendisessioonidel. Sellest kui võimalikust uuendusest on viimasel ajal rääkinud riigiõiguse spetsialistid ning asi tasub kindlasti arutamist. Paljude tundlike valdkondade (meedia, õiguskaitse) avalikkusepoolse kontrolli tagamisel tuleks kaaluda tõsiselt parteilise kontrolli mudelist loobumist ja selle asendamist sõltumatute ekspertide, kõrge mainega liidrite rakendamist.

Poliitilise korruptsiooni puhul on vajalik parteide kui juriidiliste isikute kriminaalvastutuse jõudmine praktikasse. Kui äriühingute puhul on juba seda korruptsioonikuritegude kontekstis rakendatud, siis parteide kui mittetulundusühingute osas niisugune kogemus puudub. Poliitilised juhid on end peasekretäride ja teiste justkui tehniliste töötajate taha varjudes osavalt distantseerinud vastutusest, kuid kas keegi tõesti usub, et meie parteibossid ei tea midagi oma peasekretäride toimetamistest, kelletaolisi üks neist enda jutu järgi “igal ajal luua võib”? Miks ei peaks parteid juriidiliste isikutena vastutama oma võtmeisikute süütegude eest solidaarselt, seda enam, kui need on sooritatud erakonna huvisid silmas pidades. Ja karistus olgu samuti vastav – rahaline karistus või juriidilise isiku sundlikvideerimine. Ilmaliku arengutee valinud Türgis toob kohtus tõestust leidnud süüdistus islamismis kaasa partei laialisaatmise, meil on korruptsioon sama ohtlik nähtus kui islamism Türgis, mistõttu sama mõõdupuuga lähenemine oleks igati õigustatud.
Poliitiline korruptsioon, mille subjektideks on erakonnad, kuulub vähimagi kahtluseta ülimalt ohtlike väärnähtuste hulka, millega tuleb võidelda. ­Silver ­Meikari tegu ja kodanikujulgus kui lojaalsuseavaldus läänelikele väärtustele väärib igal juhul kiitust ja tunnustust, olles loodetavasti üks oluline samm Eesti poliitilise elu paremaks saamise teel. Kuigi teole on püütud otsida madalaid taustamotiive, on tema “vilepuhumisest” juba praeguseks kasvanud suur tulu. Kindlasti aitab see murendada vaikimise müüri ja ebaausate tegudega seotud isikute ringkaitset, sest Eesti ei vaja täna mitte uute nimedega parteisid, vaid uut, läänelikku väärtuskeskset poliitilist kultuuri. Viimaste aegade arengud, kus erineva erakondliku taustaga inimesed püüavad oma poliitilisele aktiivsusele leida erakonnaväliseid kanaleid, on niisuguse vajaduse üheks tõendiks.

Jüri Saar on Tartu Ülikooli kriminoloogiaprofessor.