Kuus nädalat enne linna- ja vallavolikogude valimisi jääb avalikust inforuumist mulje, et kohaliku elu korraldamise peab valija usaldama nende kätte, kes suudavad teistest paremini defineerida selliseid mõisteid nagu kommunism ja perekond, valida uskumiseks õige poole käimasolevates kohtuvaidlustes ja muidugi moodustada konkurentide omadest säravamaid kahe- kuni kolmesõnalisi hüüdlauseid. Selle mürabarjääri tagant leiab usinam kaevaja ka erakondade ja valimisliitude valimisprogramme, milles on ka pikemad laused ja detailsemad lubadused. Kampaaniameistrid nimetavad neid ümara jutuga kirjatöid kahekõneks valijaga, kuigi jutt on ühepoolne ja vähemasti veebis lugeja neid kommenteerida ehk jutu vahele segada ei saa, olgugi et tehniliselt poleks keeruline dokumentide juurde tagasiside võimalust ehitada. Poliitiline kommunikatsioon võimu­positsioonide saamiseks on kollektiivne ühekõne.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel