KAAREL TARAND: Vajatakse äärmuslast!
Poliitilise ja ajakirjandusliku kõne standardpraktika on kellegi häbimärgistamine äärmuslasena, mis omakorda tähistab ohtlikkust, vaenulikkust ühiskonna põhihuvidele, väärtustele. Äärmuslaseks tituleeritakse üsna kergekäeliselt kõiki, kes ei arva nii „nagu meie“. Eriti puudutab see välismaal toimuvat, millest meil, sh välisuudiseid vahendavatel ajakirjanikel, on objektiivsust taotlevate hinnangute andmiseks liiga vähe aimu. „Äärmuslased“ on nende konkurentide tembelduses jõudnud ju vagurate ja rahumeelsete Euroopa riikide parlamentidesse Rootsis (sest nad on lihtsalt immigratsiooni vastu) või Itaalias (kus Beppe Grillo nime ette ikka pannaks pehmendav tiitel „ekskoomik“). Kreekast rääkimata, sest seal moodustasid äärmuslased värskelt lausa valitsuse.
Meie kaitsepolitsei piirab mõistet rangemalt: „Äärmuslust ehk ekstremismi võib defineerida kui riigis eksisteerivate ühiskondlike normide ja seaduste radikaalset eiramist üksikisikute või isikurühmade, s.t organisatsioonide või rühmitiste poolt, kelle kaugemaks eesmärgiks võib muuhulgas olla ka kehtiva riigikorra asendamine neile sobilikuga.“ Samas, kuna pole olemas nendesamade eksisteerivate normide muutumatult püsivat loendit, ei saa ka ekstremismi ilmingute lõplikku loendit teha ning teema paigutub ikka subjektiivsete otsuste mänguväljale.