Kadri Karro: Festivalist rammestunud

Kui lumi sulanud ja päike näitab end Eesti taevas kauem kui tunni, HÕFF läbi ja PÖFF veel ees, algab festival.

Päevad, folgid, etendused, summerid ja laagrid, rock, pop ja järvemuusika, laat, show ja simman. Põhjamaa ärkab ellu nagu nukkunud lapsuliblikas, maja ees seisvast kahest autost vähemalt ühele aetakse hääled sisse ja kriisikollist puretud Euroopa äärealal teenitud eurod pihustuvad kultuuris.

Väikelinnade kitsukesed tänavad muutuvad vikerkaarevärvilisteks hüperparklateks. Saare-Lääne piiskopi endisaegses residentsis tehakse karjakesi joogat ja hingatakse vabastavalt. Järvakandis trambitakse lõuad poriseks. Kel väheseks jäi, sõidab Lätti ka. Vabaõhukultuuri järgi janunev publik liigub nagu hiigeltirtsuparv mööda masinate jaoks puhtaks niidetud karjamaid. Piiks. Autouksed lukku. Etendus alaku. Igast mõisast ja rehealusest saab kohtumispaik. Sääsed, siider, klapptoolid. Parmud, õlu, pleed.

Mõtlesin, et sel suvel eriti ei taha. Tahaks hoopis natuke vaikust. Olin summerite kõrghooajal neli sulnist suvepäeva Kihnus. Sõitsin rattaga mööda pisikese saare külavaheteid ja sõin metsas maasikaid. Kui rattalt maha tulin, ratta vastu puud või maja toetasin, ei pidanud ma teda lukku panema. Kurase kõrtsi terrassil oli pääsukesepesa, pesas viis toidu järele karjuvat linnupoega. Inimesed jäid vaatama ja hääled muutusid sosinaks. Rannaribal komistasin hülgekorjusele.

Magasin kõrgete mändide all selga torkivatest okastest hoolimata paremini kui linnavoodis. Majaka juures, kus tuul tahtis riided seljast puhuda, nägin selle suve kõige ilusamat õhtupäikest. Munalaiu poole suunduvale praamile astudes hakkas hinges kripeldama. Kas peab tõesti juba minema? Paar päeva veel? Mõni tundki? Järgmisel päeval maabus saarel Meie Mees.

P.S. Viimaste aastate suurim popsensatsioon esineb lauluväljakul juba paari nädala pärast. Ausalt öeldes ei raatsi end sellest siiski ilma jätta.