Kadri Karro: Homo ludens
Mängumajas tegime liivast kooke ja pidasime kohvikut, raudteeäärsest ojast korjasime kaane ja künka pealt tigusid. Vahel panime kopika raudteele, et rong selle lamedaks sõidaks. Kartsime vene poisse ja viimases trepikojas elanud meest, kes kippus riidlema. Pidevalt oli kellelgi puuk, vahel mitu. Marju sõime ilma pesemata. Lapsi oli kortermajades palju, arvutit polnud kellelgi. Mänguaeg lõppes, kui emad akna pealt lapsed tuppa hüüdsid, sest alati, ja loomulikult täiesti ootamatult, läks õues pimedaks.
Tänapäeval mängitakse rohkem toas. Liivakastist on leitud süstlaid, vahel pole liivakastigi. Paljud elavad linnas. Pirita ja Nõmme metsas käiakse jooksmas ja kepikõndi tegemas. Onne vist sinna ei ehitata. Autosid on rohkem. Puugid on mürgisemad. Naabreid tuntakse vähem. Vanematel on kiire ja mõnel mitu töökohta. Kogu aeg on hirm, et midagi juhtub. Varem juhtus ka, aga hirmu oli vähem. Ja aega rohkem. Lapsi hoiab järjest sagedamini arvuti.
Ühel hetkel rääkis õde, et Robert, tema toona 3aastane poeg, mängib innukalt iPadis mängu, kus looma pildi peale vajutades saad teada, mis häält ta teeb. Siis tulid erinevad memo-mängud, kurjad linnud, tornide ehitamine ja maade vallutamine. Nüüd, nelja ja poole aasta vanuselt tunneb ta kõiki päikesesüsteemi planeete ja teab nende järjestust. Kolleeg rääkis, et puutetundliku ekraaniga harjunud mudilane laseb vahel sõrmedel üle teleriekraani käia, muutust oodates. Teine, et iPadi omavad täiskasvanud on tittede seas tõeline hitt. Kolmas, et talle helistab vahel endise töökaaslase paariaastane Apple’i vidinatega sina peal olev 21. sajandi laps.
Jah, tänapäeval mängitakse paljuski teistmoodi, kuid — suvel mängib i-laps Robert vanavanemate juures ikkagi kivide, liiva ja veega, ehitab liivalossi ja talvel lumememme. Samuti nagu meie, 80ndatel sündinud, mängisime vahel Super Mariot, tetrist ja seda teate-küll-kultusmängu, kus tuli korvi sisse püüda puu otsast allasadavaid mune.
Õues ja toas mängimise vahekorrad on küll muutunud — kuid kas see on tingimata halb?
