“Mis on lahti kujutava kunsti kui meediumiga? Schluss? Käisin eile kesklinnas Kunstihoones Soansi näitusel. Kedagi peale minu ja ühe välismaalase polnud. Samas tantsuteatrisse või linnateatrisse seisa järjekorras. Ja ka kodumaised filmid löövad “Detsembrikuumuse” rekordeid. Tädi ütles, et eelmine, Ojaveri näitus oli 6 nädalaga toonud 700 külastajat. TEGELIKULT ON SAAL SIIS IGAL SUVALISEL HETKEL ENAM-VÄHEM TÜHI? Ok, tasuta näitus allkorrusel sai eelmine kord 1000 vaatajat. No tasuta kino saaks kah – ja saabki TVs ilmselt kõvasti.”

OPTMIST:

“Meediumiga pole midagi lahti. Kunstihoone ei ole ainus koht, kus Tallinnas kunsti näidatakse. On terve ports galeriisid (Vaal, Haus, Temnikova & Kasela, Hobusepea, Draakon, 1galerii, Linnagalerii, Kunstihoone galerii, Hop, Tam jt), on EKKM, on Kumu, on Mikkeli muuseum, on Kadrioru kunstimuuseum, Adamson-Eric. Selles, et kunstisaali pääsemiseks ei seista järjekorras, pole midagi uut.

Tantsu näidatakse sageli imepisikestes saalides, juba erialainimesed täidavad saali ära. Linnateatrist ma parem ei räägi, nende piletimüügist unistavad ka teised etendusasutused. Filmiaastal, mil filmijuttu on kõik kanalid täis, film kui meedium erilise tähelepanu all, ühte aastasse paigutatud rekordarv kohalike filmide esilinastusi, on ebaaus kunstinäituse ja kobarkino külastust ühe mõõdupuuga mõõta. CC Plaza elab Hollywoodi blockbuster’ite najal, Artist toetab riik, Sõprust Kasela. Kui sportlane rühib medalile, saab riigilt preemia. Kui Eesti kunstnik võidab olulise nüüdiskunsti preemia (neid on sel aastal tulnud Eestisse mitu), saab leheloo ja kaks minutit ERRi uudistes. Mul oleks väga hea meel, kui näiteks riik ostaks tunnustusena ära auhinna võitnud kunstniku teose ja näitaks seda mõnes riigiasutuses.

Kunst ongi elitaarsem, temaga on sageli keerulisem sõbraks saada kui filmi või teatriga. Aga see pole võimatu.

Tsiteerin siinkohal Eha Komissarovit: “Olen sunnitud elama blockbuster-formaadi tuliste imetlejate taktikepi all – toob rahva muuseumisse, teenime palju pappi, näitus pääseb tõrgeteta meediasse jne. Siinkohal väike selgitus: väikeses Eestis ei tasu klassikaline blockbuster ennast kunagi ära. Elanikkonda, kes selle kinni maksaks, napib, turistide horde mingi näitus Eestisse ei meelita jne. Tehkem sellest järeldus ja arvestagem situatsiooni: Ida-Euroopa pole endiselt see koht, kus kunstiga saab suurt äri teha. Suurem vajadus on endiselt järeleaitamistundide järele, mis võimaldaks kodanikel harmooniliselt Lääne nüüdiskunstis valitsevate tavadega integreeruda.”

Hädasti on vaja kunstisaadet (mida pole Rahvusringhääling aastaid eetrisse toonud), hädasti on vaja järeleaitamistunde. Mitu aastat polnud Kultuuriministeeriumis kunstinõunikku, see muutus õnneks möödunud aastal. Publikumenu pole ainus mõõdupuu, eriti kunsti puhul, mis ei ole alati nii hõlbus seedida kui selge narratiiviga ja “Õnne 13st” armsaks saanud näitlejatega kaks tunnikest polsterdatud istme peal (jah, ma utreerin teadlikult). Kunst vajab avatust, teadmisi ja kogemust, ka soovi ning aega. Lapsi tuleb viia näitusele (muuseumide juures on näiteks lastele suunatud haridusprogrammid, teeme ise-ringid jne), ei piisa ainult koolis mokaotsast Monet’st ja Picassost rääkimisest. Vaadata ja kogeda tuleb. Siis tekib ka soov käia ja uuesti vaadata/kogeda.”