Eesti Ekspressis ilmus ­hiljuti lugu immuunpuudulikkusega kroonilisest haigest poisist, keda kooli õde vaktsineeris haigena, poisi ema nõusolekuta, ning kes seetõttu tõesti sai tüsistuse. Selliseid lapsi aga ­üldjuhul ei tohigi vaktsineerida – ning ­nemad (nagu ka imikud, keda vanuse tõttu pole veel vaktsineerida saadud) on ka esimesed ohvrid, kui mingi tõsisem epideemia peaks puhkema. Just selliste erandite tõttu peab karja­immuunsus olema hea. Tugevamad peavad kaitsma nõrgemaid.

Vahepeal toodi lagedale ka „vaktsiinid võivad tekitada autismi“-argument, kuigi see kuulutati juba 2011. aastal British Medical Journalis lõplikult alusetuks. Autismi ja MMR (leetrid, mumps, punetised) vaktsiini väidetav seos pärines briti uurija Andrew Wakefieldi 1998. aastal ajakirjas Lancet avaldatud artiklist. Järgnes vaktsineerimisvastane ­tsunami – „antivaxxerid“ pole ei enne ega pärast ammutanud kusagilt nii palju väge kui Wakefieldi uurimusest. Peagi selgus aga, et autor oli oma andmeid võltsinud ja moonutanud; Lancet ütles artiklist lahti ning ükski muu teaduslik uurimus pole autismi ja MMR-vaktsiini seost tõendanud. Wakefield jäi ilma ka oma arstilitsentsist.

Kõige rohkem kahju ­tekitaski Wake­field oma kodumaal Ühend­kuning­riigis – enne tema artiklit oli seal punetiste, leetrite ja mumpsi vastu vaktsineeritud 92 protsenti lastest, pärast tohutut meedia­kisa ja paanikat aga isegi vähem kui 80 protsenti.
Kui elad keset metsa ega käi avalikes kohtades, siis tõesti ära vaktsineeri ennast ja oma lapsi.

Vaktsineerimisvastased võivad olla täiesti tavalised, mõistlikud tegelased – enamik neist pole paadunud ökoemmed või MMSi manustajad. Kõik nad kasutavad uusi arvuteid ja telefone (ja mitte tuvi- ja tiguposti), kõik nad sõidavad autode, rongide ja lennukitega (ja mitte eesli ja hobusega), pesevad pesu masinaga (ja mitte enda või kellegi teise vilgaste näppudega). Ka haigeks jäädes pöörduvad nad ikkagi tavameditsiini, mitte posijate ja pendlimeeste poole. Ühesõnaga – kõikides muudes asjades elavad need inimesed mõnusasti 21. sajandis, aga vaktsineerimisteemal on kukkunud kuhugi Pasteuri-eelsesse ajajärku. Aga nad pole näinud, et keegi nende kõrval sureks leetritesse või oleks lastehalvatuse tõttu ­ratastooli aheldatud. Nad pole näinud, kuidas kahekuune imik, nahk sinine, lämbuma hakkab ja peaaegu terve aasta haiglas peab veetma, sest keegi läkaköha viirust kandev täiskasvanu (kes võis arvata, sest tal oli lihtsalt väike köha) võis teda kuskil haigla ooteruumis või poes tahtmatult nakatada. Ja läkaköha vastu vaktsineeritakse alles kolmekuuselt. Nad pole seda näinud, sest vaktsiinid on aastakümnete jooksul teinud oma töö – suutnud need kohutavad haigused kontrolli alla saada ja enamik inimesi on siiski vastutustundlikud, nagu ka enamik ju ei hiili ka maksude maksmisest kõrvale. (Seejuures maksudest kõrvale hiilijad ei kuuluta seda uhke naeratuse saatel nagu vaktsineerimisvastased.)

Kui aga karjaimmuunsus murenema hakkab ehk siis vaktsineerimata on rohkem kui 8–10 protsenti, võivad taas puhkeda epideemiad, mis juba aastate eest justkui välja said juuritud – nii nagu juhtus 2015. aastal Ameerika Ühendriikides, kui leetritesse nakatus 183 inimest.

Ameerika anti-vax liikumine läks nõnda hulluks kätte, et näiteks California ülemkohus otsustas, et koolidel ja lasteaedadel on õigus ­keelduda vaktsineerimata laste vastuvõtmisest, kui just pole tegu meditsiinilise põhjusega, miks last pole vaktsineeritud. Ka Mississippi ja Lääne-Virginia aktsepteerivad vaid meditsiinilist põhjust, samas 47 osariiki lubavad usulistel põhjustel keeldumist ja 15 osariiki isiklikul, filosoofilisel põhjusel keeldumist. Tundub aga, et kaalukauss hakkab pigem kalduma Cali­fornia poolele – tõenäoliselt ka seetõttu, et lihtsalt on odavam vaktsineerida kui pärast ravida. Mullu arvutas USA Centers for Disease Control and Prevention välja, et 1994–2013 aitasid vaktsiinid vältida 732 000 enneaegset surma. Sarnased tuuled puhuvad ka Euroopa Liidus, kus Prantsusmaal on vaktsiinidest keeldumine tehtud üha raskemaks – seal on suisa võimalus ilma meditsiinilise põhjuseta lapse vaktsineerimisest keeldunud vanemaid kohtusse kaevata. Austraalias jällegi ei maksta vaktsineerimisest ilma arstliku põhjuseta keeldunud vanematele lapsetoetusi.

Kas vaktsineerimine pole ­mitte sama nagu autos turvavöö kinnitamine? Ehk võib leiduda üks ­juhus miljonitest, kus turvavöö mittekinnitamine päästis kellegi elu, ent vaieldamatult on ülekaalus siiski vastupidised lood (mu neuroloogist ema on üks neist arstidest, kelle töö hõlmab kuude- ja isegi aastatepikkust keerulist taastumisravi neile, kes ei kinnitanud turvavööd ja kes seetõttu on halvatud või amputeeritud jäsemetega). Ja see on põhjus, miks inimesi trahvitakse, kui turvavöö on kinnitamata. Tagajärg läheb kõigile igas mõttes kallimaks maksma kui ennetus.

Kui sa elad keset metsa ja ei käi avalikes kohtades, siis tõesti ära vakt­sineeri ei ennast ega oma ­lapsi. Avalikes kohtades on paraku teised reeglid – seal tuleb teistega arvestada. Selge see, et pere- ja lastearstid ei jõua lõputult manguda ning järge pidada, et kõik terved lapsed saaks vaktsineeritud. Samas pole vale ka see, et arstid peaks olema osavamad vaktsiinide tutvustamisel ja nõututele vanematele infolehe kätte suskamisel. Tuttav meenutas, et sünnitusmajas ühmas arstitädi: „Aga mina küll oma last vaktsineerisin!“ ja vehkis süstlaga. Samas mu enda kogemus oli väga meeldiv – keegi otseselt vaktsineerima ei sundinud, vaid algul anti tutvumiseks patakas infolehti ja malbe arst oli isegi üllatunud, et mul ühtki küsimust ei olnud.

Nii mõnelgi lapsevanemal on tekkinud illusioon, et veidi guugeldamist on sama hea kui kümme aastat ülikoolis arstiteadust õppida ja tema armastatud laps justkui sobiks katsejäneseks. Lahendus oleks teha vaktsineerimine samamoodi „poolkohustuslikuks“ nagu Californias, Prantsusmaal või Austraalias. Kui vaktsineeritud pole, siis kooli või lasteaeda vastu ei võeta ja peretoetusi ei maksta. Küll aga võib arenenud maailm ühel hetkel jõuda välja olukorrani, kus vaktsineerimine on samasugune reegel nagu auto turvavöö kinnitamine – tere tulemast 21. sajandisse