Kahetsege pattu, härrased

Nädalapäevad enne kristliku kalendri tähtsaimat nädalat, ülestõusmispühi, esines Rooma paavst Benedictus XVI ootamatu avaldusega.

“Miks me enam põrgust ei räägi?” esitas ta ühe Rooma äärelinnakiriku kantslist retoorilise küsimuse. Ja vastas ise: 
“Põrgu on reaalselt olemas! See põrgu, millest tänapäeval nii vähe räägitakse, pole lihtsalt usuline mõistukõne, vaid  on päriselt olemasolev koht, kus patused põlevad igaveses tules,” kinnitas katoliku kiriku pea.

Benedictus XVI suhtub bulgakovliku tõsidusega  ka kuradisse endasse. “Saatan on mõistatuslik, aga reaalne, igaühe isiklik ja mitte ainult sümboolne olend. Ta on võimas jõud, purustav inimülene vabadus, mis on suunatud jumaliku vabaduse vastu,” teavitab jumala asemik maa peal.

Joseph Ratzinger tundub olevat märksa karmikäelisem jumala maaletooja kui tema eelkäija. Kadunud Johannes Pauluse seisukoht oli, et põrgu on pigem vaimne kategooria, meeleseisund, midagi südametunnistuse laadset ehk. Aga südametunnistusega, teadagi, saab ikka kaubale.

Praegune paavst ei kavatse patustele jätta lootust, et maine eksistents nende põrgupiinad lõpetab, ei. Igavesti podisev, tuld ja tõrva pritsiv põrgukatel saab patuste päriskoduks, kui nad meelt ei paranda, on Rooma paavsti selge lihavõttesõnum. Jutud sellest, et juriidiliselt ja poliitiliselt on kõik ju korrektne, põrguvürsti ei veena, selge see.

Eestit peetakse üheks maailma sekulaarseimaks riigiks. Vaid veerand elanikkonnast on seotud mõne kogudusega. Teine veerand tunnistab mingit laadi seletamatu jõu olemasolu (aga siia hulka käivad ka haldjad ja ufod, kaardimoorid, tähetargad jm trummipõristajad).

Kui pooltel eestlastel ei ole usku jumalasse, miks peaksidki siis poliitikud juhinduma vanast rooma riigijuhtimistarkusest vox populi – vox dei? Rahva häält ei pea poliitikud Eestis jumala hääleks, on kinnitanud mitmed viimase aja poliitilised jõudemonstratsioonid, mille ehedaim näide on Sakala keskuse lammutamine. Aga vassimine on patt.

Paavsti arvates ongi inimlooma tõeline vaenlane valmisolek igal hetkel pattu teha, patuvalmidus.

Kahetsege pattu, härrased, soovitatakse Vatikanist. Pattude andeks andmine neile, kes pattu kahetsevad, on kristliku õpetuse nurgakivi. “Tänapäeval on inimesed unustanud, et kui nad ei suuda tunnistada pattu ja tõotada seda rohkem mitte teha, siis riskivad nad igavese hukatuse ehk põrgutulega, vahendab Fox News paavsti hoiatust.

Rehepaplik eestlane püüab siingi vanatoid üle trumbata. Katoliku vaimulik Vello Salo, kes neil päevil tähistab oma 50. vaimulikuks pühitsemise aastapäeva, on juhtinud tähelepanu ühele lingvistide krutskile. Nimelt on eesti filoloogid tõlkinud  i n d u l g e n t s i  patukustutuseks. Aga patt pole pangalaen, mida annab kustutada. Mõned patud saab tegemata jätta, või kui juhtubki apsakas, siis tuleb ilusasti üles tunnistada ja andeks paluda.