Kairi Prints: Ja saba nagu polekski!

Mets on magavaid loomi täis. Inimesed räägivad ka mõnikord, kui tore oleks talveund magada ja siis soojemal ajal vähema unega hakkama saada. Oleks vähemalt valik. Aga loomadel pole valikut. Nad ei maga talveund sellepärast, et ei viitsi üleval olla, vaid sellepärast, et nad ei saaks külmaga hakkama. Kui saaks, siis viitsiks.

Laps loodab iga päev, et koolis on külmapüha. Ega endalgi just vastumeelt pole kauem magamine. Kui rääkisin, et Inglismaal pandi koolid kinni, kui lumi maha sadas, oli vaimustus ja kadedus suur. Aga ka siin pole asi selles, et laps ei viitsi. Ta just viitsib, aga teisi asju – ikka on põnevam teisi asju teha kui koolis käia.

Lapsed ja loomad üldiselt viitsivad igasugu asju teha. Põhjused on muidugi erinevad, kas on huvitav või on vajadus. Lapsel on igav, kui midagi teha pole. Loomal läheb olukord kriitiliseks, kui ta midagi ei tee. Täiskasvanul võib olla igav või kõht tühi, aga see ei tähenda automaatselt, et ta midagi ette võtaks. Kui hädad pole just liiga suured.

Søren Kierkegaard kirjeldab oma päevikus enda eksistentsiaalset seisundit nõnda: “Ma ei viitsi üldse midagi teha. Ma ei viitsi kõndida – see väsitab, ma ei viitsi pikali heita; sest ma kas leban liiga kaua ja seda ma ei viitsi, või tõuseksin ma kohe uuesti üles ja ka seda ma ei viitsi. Ma ei viitsi ratsutada, see on minu apaatia jaoks liiga tugev liikumine. Ma viitsin ainult vankris sõita, üsna keskpäraselt, lasen vankriratastel põristada mu silme eest tasasel viisil mööda paljud objektid, neeldun aina enam mõnd kena väärsust vaadates roidumusse...” (Georg Brandes “Søren Kierkegaard”, Ilmamaa 2009, tõlkinud Jaan Pärnamäe, lk 112).

See kirjeldab igapäevarutiinis elavat inimest üsna hästi. “Kenad väärsused” libisevad mööda ja inimene vajub roidumusse. Iga päev on üks põristamine vankris (autos, kontoris), nädalavahetusel põristamisele võib-olla veidi vaheldust täristamisega ja nii kogu aeg, nädalast nädalasse, aastast aastasse. Ekstreemsed ilmastikuolud ehmatavad natukenegi sellest roidumusest üles. Ja ekstreemne, vähemalt üsna eriline on meil vist kõik, mis pole hall ja sopp ja märg.

Ja nii tore – nüüd, pakase, lume ja päikesega ei viitsi enam ainult lapsed ja loomad, vaid hakkavad viitsima ka täiskasvanud. Suusad ja uisud, kelgud ja muud libisevad asjad otsitakse välja ja viiakse mäele.

Autod jäetakse koju lume alla talveunne.

Ajalehes räägitakse, et lapsi ei tasu pakasega üksi õue lubada. Mäletan ise lapsepõlvest, et oli tavaline asi, kui õuest tuppa jõudes varbaid enam ei tundnud ja külm vesi kraanist tundus tulikuum. Külm õnneks midagi päris ära ei võtnud, aga selliste asjadega peab ettevaatlik olema. Ja kui vanemad on juba sunnitud lastega õue minema, siis on selge, et niisama passida ja külma üle hädaldada pole mõtet. Sellised mängu- ja liikumispõlgurid meenutavad oma probeemidega kass Madrussoni Eduard Uspenski raamatust “Onu Teodor, kass ja koer”, kes kirjutas Teodori vanematele, kuidas reuma vaevab käppasid ja saba hakkab otsast ära kukkuma. Palju tervislikum on mõelda nii, nagu jätkas kirja koer Pontu: “Saba on mul rõngas, kõrvad kikkis, nina külm ja karvad pikemaks kasvanud.”

Siit tekib muidugi probleem, et lapse moodi positiivne olla ja lapseasju teha on täiskasvanute meelest lapsik. Mitte ainult kelgutada, vaid ka olla aus, väljendada liialt emotsioone, käituda impulsiivselt ja mis kõige hullem, lasta kellelgi aimu saada oma tegelikest tunnetest, paisata välja midagi “piinlikku”. Kui oled harjunud oma vankris põristama, siis piinlikke situatsioone eriti ei teki. Passiivne vaatlemine, milles me elama oleme harjunud, on suhteliselt lollikindel viis mitte lolliks jääda ja ajada sündsalt oma täiskasvanuasja.

Brian Frieli näidendis “Imearst” räägib mänedžer Teddy oma koerast: “Ma tahan öelda, öelge mulle, mitu korda elus on teil olnud õnn kuulda, kuidas kolmeaastane hurt mängib torupillil “Tule aeda, Maud” ja esitab lisapalaks “Armurõõmu”? Okei? Nõus. Sensatsiooniline anne. Auahnus? Ma ei suutnud teda harjutamisest eemal hoida. Hommikul, lõuna ajal ja õhtul muudkui istus ja puhus seda neetud pilli ning sõtkus tagajalaga lõõtsa – oleks öö otsa edasi lasknud, kui ma oleksin lubanud. Tema elu mõte oligi selles, et olla parim” (Tõlkinud Krista Kaer).

See pole küll ehk otse elust võetud lugu, aga tõesti – lapsed ja loomad pingutavad, et olla parimad (oma potentsiaali avamist pean silmas, mitte ärapanemist). Täiskasvanud mõnikord ka, aga ennekõike on oluline olla normaalne (probleem, mis Teddy hurdakoerale pähegi ei tule). Ja hirm olla imelik sunnib paigale; sellest kasvav igavus tekitab rahulolematuse. Kui juba normaalsuse vanker põriseb, on raske seda peatada.

Teiselt poolt on hirm olla oma normaalsuses liiga tavaline. Veidi eriline võiks ju ka olla. Samas mitte imelik. Ega lapsik. Tasakaalukas.

Ning kui see tasakaal on välja mõeldud, siis sõitku see vanker rahulikult oma teed. Monotoonne rattapõrin ajab peale viitsimatuse rohkem mõelda. Aga kui midagi juhtub, näiteks pakane vankri rattad jäässe külmetab, tuleb elu sisse. Külmapoiss näpistab viitsima. Enam ei hooli liiga palju oma sabast, mis võib ära kukkuda. Veel paremal juhul meenub, et inimesel polegi saba vaja – kukkugu!

Ja nii saab natuke jälle lapseks, lasta valla emotsioonid, tunda ja mõelda maailma vahetu taju abil. Teha “piinlikke” asju. Sulatada pärast kamina ees jäätunud taguotsa.

Tegelikult olekski praegu mõnus õue minna, jalutada ringi, ehk pildistada mõnd puud. Teha üks lumeingel. Olla muretu. Kõrvad kikkis ja nina külm.

Kui ma viitsiks.

Varsti.