See ja kõrged elektrihinnad Leedus on muutnud energeetika Leedus ülimalt poliitiliseks.

Veel nädal tagasi näis Andrius Kubiliuse valitsusel kõik hästi minevat, kuid eelmine reede tõi tõsise tagasilöögi -- Visaginose tuumajaama rajamise strateegiline investor KEPCO võttis tagasi oma pakkumise.

Novembri alguses avas Leedu kaks pakkumist, mis laekusid Visaginose tuumajaama strateegilise investori leidmiseks. Neist üks tunnistati mittesobivaks ja konkursi võitvat Korea energiaettevõte KEPCO.

KEPCO ei ole suvaline firma, vaid üks väheseid integreeritud energiaettevõtteid maailmas, mis on nii tuumajaamade ehitaja kui ka nende operaator. Teised sellised on Hiina CNNC ja CGNNG. Kõikjal mujal on reaktoritootjad ja energiaettevõtted lahus. Reaktoreid rajavad Areva, Westinghouse, Mitsubishi, GE ei opereeri tuumajaamu nagu EdF, RWE, CEZ, TVO ja Vattenfall ei tegele tuumajaamade ehitusega.

Seda on oluline silmas pidada mõistmaks Visaginose investorite huvi, sest ükski teine reaktorite tootja ei tuleks suure tõenäosusega tuumajaama osanikuks.

KEPCO strateegiline huvi Leedus kandideerimisel oli pääseda oma APR 1400 reaktoriga Euroopa Liidu turule. APR 1400 on reaktor, mis Araabia Ühendemiraatide uue 4 reaktoriga tuumajaama (20 miljardit dollarit) konkursil võitis Prantsuse Arevat vaatamata president Nicolas Sarkozy energilisele lobitööle.

KEPCO tohutu eelis on pidev uute tuumajaamade ehituse kogemus Koreas. Nad on koos jaapanlaste ja hiinlastega peaaegu ainsad, kes suudavad ehitada tuumajaamu vastavalt eelarvele ja tähtajale. See on erakordselt suure kaaluga faktor kui vaadata Areva rajatava Olkiluoto 3 reaktori 1,6 miljardi euro suurust ülekulu ja 3-4 aastast hilinemist. See tähendaks, et arvestades ligi 30 uue reaktori projekti Euroopa riikides, oleks KEPCOl tohutu konkurentsieelis Euroopa turule pääsedes.

Kuidas saab KEPCO Euroopa turule?

Euroopa Liidus ei ole tuumajaamadele rangeid liiduüleseid ohutusnõudeid. Igas riigis toimub oma litsentseerimine.

Sisuliselt on siiski standardiks Euroopa suurimate tuumajaamade operaatorite poolt pika töö tulemusel kokku lepitud European Utilities Requirement (EUR) ja „kolmanda põlvkonna“ nõue. Kui KEPCO saaks Leedus projekti käigus oma APR 1400 jaama Euroopa Liitu ehitatud, oleks sellel tugevalt soodustav faktor tulevikus sama reaktorit rajada ka muijal Euroopas. Korealased oleks siis turul, kus töötab 140 tuumajaama, mis 20-30 aasta jooksul tuleb kõik välja vahetada, uued asemeleehitada. See on turg, kus tehakse lähikümnendil ca 500 miljardi euro väärtuses investeeringuid.

Miks KEPCO enda pakkumise tagasi võttis? Selleks on ks teooriat. Esimene on „läbirääkimisteooria“ ehk KEPCO tegi ELi turule sisenemiseks liiga hea pakkumise.

Täpne number on konfidentsiaalne, kuid oletan, et tootmise omahind oleks alla 50€/MWh ja ehituse EPC (Engineering, Procurement and Construction) hind alla €3000/kWe. Kui KEPCO avastas, et ta oli ainuke, kes kvalifitseerus, siis leidsid firma juhid, et tegid nad ostjale liiga soodsa pakkumise ja enda pakkumise tagasivõtmine on parim võimalus paremate tingimuste (parema hinna) saavutamiseks.

Teine ehk Vene versioon on poliitiliselt paremini müüdav ja on populaarne ka Leedus. Vene president Dmitri Medvedjev käis 9.-10. novembril Söulis ja sõlmis üle kümne lepingu, peamiselt energiaalal.

Liigub info, et venelased on ka teisi Leedu projektis osaleda soovinud välisettevõtteid šantažeerinud. Venelasi teades on see versioon täiesti põhjendatud. Samas on korealased piisavalt isepäised, et mitte ennast lasta ära osta. Võimalus saada Euroopa turule ja osaleda tulevikus 10-20 tuumajaama ehitusel ELis on palju suurem tulu kui Vene meeleheast sõltuv 10 või 20 protsenti soodsam gaas. Lisaks on gaasiturud üpris volatiilsed ja erinevalt näiteks kümne aasta tagusest on turg palju olulisem kui fikseeritud lepingud.

Seega arvan, et KEPCO sammu puhul on tegemist läbirääkimiste taktikaga. Leedu peaminister Kubilius on ka selgelt öelnud, et nüüd algavad otseläbirääkimised, teiste seas ka KEPCOga.

Kuid võtab mitu head kuud, kui mitte pool aastat, enne kui jõutakse tulemuseni, mida tasub taas avalikustada.

Leedu tuumajaam on paradoksaalselt vajalik Eesti oma tuumajaamale. Kuna KEPCO pakkumine oli ühele APR 1400 reaktorile võimsusega 1400MW ja Eesti Energia osalus saaks olema 10-20 protsenti ehk vaid ca 200MW, siis selle rajamine ei oleks Eesti tuumajaama projektile kahjulik.

Vastupidi. Projekti käigus omandaksid Eesti Energia, Eesti riik, ülikoolid ja avalikkus väärt kogemusi ja tunnetust teema suhtes, et edukalt rajada Eesti tuumajaam.

Samas, kui Leedu tuumajaama ei tuleks peamiselt Vene jõhkra surve tõttu, oleks ka Eesti jaama väljavaated väga halvad. Sest siis elaks Leedu tõenäoliselt pikka aega Vene energiasõltuvuses, ei toimuks Balti turgude integreerumist, raske näha Leedu-Rootsi või Leedu-Poola elektrikaablit ning reaalne oht on Kaliningradi jaama valmis ehitamine.

Seega on ka MTÜ Eesti Tuumajaam kahjurõõmu asemel mures Leedu projekti pärast.

Samal ajal peaks vahejuhtum korealastega näitama, kui ülioluline on tõsiselt tegutseda oma Eesti tuumajaama projektiga. Tuleb asuda tõsiselt seadusandluse, asukoha valiku ja tuumaohutuse regulaatori loomisele, et mitte ise olla 4-5 aasta pärast olukorras, kus peab kiruma möödunud aastate saamatust.