Karin Paulus : Da Vinci kood

Kadrioru kunstimuuseumil on suisa saba ukse taga. Suusapükstes inimesed, kes varem näitusel vaid sundkorras kooliajal käinud, tulevad kunsti taga nõudma.

Turvameestel pole isegi aega rahus uksel suitsu teha. Kuidas siis muidu, näidatakse ju da Vinci väidetavat autoportreed! Taiese ehedust tehti kindlaks nagu uue põlvkonna krimisarjades: sõrmejäljed, 3D-modelleerimine. Ning nüüd, uskumatu, aga ilmsi, kuna eesti inimesed olid uurimisel tõhusaks abiks, näidatakse maali kellestki habemikust eksklusiivselt ka provintsilinnas Tallinnas. See, kas tegu on itaalia geeniuse autoportree, Leonardo niisama töö või mõne õpilase taiesega, on puhutud sama oluliseks teemaks kui arutelu Mona Lisa naeratuse üle. Siingi saab iga mats ise kriminalistist kunstiteadlasena tegutseda! Kunst tuleb rahva sekka.

Millest ikkagi selline ärevus? Kui paluda tavalist inimest nimetada mõnd kunstniku nime, siis vaevalt talle meenub mõni kontseptualist või sotsiaalne sukelduja. Leonardost on ta midagi ikka kuulnud, kui mitte muidu, siis vähemasti da Vinci koodist vändatud filmi järgi.

Mul on kahju Kadrioru lossist ning teistest muuseumidest ja galeriidest, kes teevad iga päev ära suure töö, et tutvustada eri vaatenurkade all vaimustavat ning mõtlema panevat kunsti. Kole kurb, et neist võõrdunud kodanikud tulevad kohale ainult sensatsiooni sabas. Kole kurb on ka seetõttu, et aastal 2010 toimub kunstis tegelikult palju aktuaalsemaid sündmusi kui renessanssmeistri arvatava teose identifitseerimine.